Kas lühem töönädal tasub end ära?

32tunnisele töönädalale – ei ole vahet, kas räägime neljast kaheksatunnisest või viiest 6,5tunnisest päevast või hoopis paindlikust tööajast, mille puhul loevad tagumiktundide asemel tulemused – leidub vähe mõistlikke vastuargumente. 

Rootsi valus kogemus

Siiani tuntuim eksperiment tehti Rootsis, kus Göteborgi ühe vanadekodu töötajad tegid 2015. aasta veebruarist 2016. aasta lõpuni kuuetunniseid tööpäevi, kusjuures hoolimata tööaja vähendamisest jäi töötajate palk endisele tasemele. Katse näitas, et haiguspäevade arv vähenes ligi 5 protsenti ning töölt puudumiste hulk veidi enamgi.

Veel olulisem: õdede hinnang oma energiatasemele ja motiveeritusele kasvas hüppeliselt. Lühema töönädalaga õed hakkasid telerivaatamise asemel veerandi võrra rohkem sporti tegema, sest vaba aega oli rohkem. See omakorda vähendas kaela- ja seljavalu üle kurtjate arvu.

Katse lõppes kurvalt, sest kui töötajad pidid pärast siirduma tavapärase 40tunnise töönädala juurde, langes nende motivatsioon ja halvenes tervis. Samuti nad tajusid ebaõiglust: pärast katse lõppu pidid nad tegema harjumuspärase raha eest varasemast rohkem tööd. Loodetud kulude kokkuhoidu projekt ei toonud. See-eest lõi projekt 17 täiendavat töökohta ja sellega hoopis tõstis tööjõukulusid.

Töö on tulemuslikum

Lühema töönädala majandusliku tasuvuse eeldus on tulemustel põhinev palgasüsteem. Sel juhul alandab lühem töönädal tööandja kulusid, sest töötaja tulemuslikkus on tavapärase 40tunnise töönädala veetja omast kõrgem: ega töökoormus tegelikult viiendiku võrra vähene – tavapärasele üsna lähedane tööhulk tuleb ikka seljatada. Uuringud näitavad, et lühema töönädala puhul valivad töötajad targemalt, millega tasub tegeleda ja millega mitte.

Sellele lisandub veel üks tahk. Töötajaskond nooreneb ning aastatuhandevahetuse lapsed eeldavad ja eelistavad varasemast rohkem paindlikkust. Pealegi võimaldab lühem töönädal valida vabamalt tööaega ja -keskkonda.