Miks mulle oravad meeldivad, v.a Taavi Rõivas

Millal ütles peaminister Jüri Ratas midagigi? Jah, ükskord tõesti oli, ma mäletan. Siis, kui ta lubas kaaluda hallipassimeestele Eesti passi andmist. Seda lubas ta mingile venekeelsele väljaandele. Pärast hakkas Keskerakond seda sõnumit hoolega lahjendama ja tänaseks on see supp juba nii lahja, et kõlbab otse taldrikust vee pähe juua.

Aga siis tuli Rõivas

Aga siis tõmmati vahepeal, pärast Ansipit, jumal teab kust välja Taavi Rõivas ja kõik hakkas tasapisi käest ära minema. Rõivasele meeldis nimelt kohutavalt peaminister olla, aga ta ise oli seest tühi nagu kell ja otse loomulikult paistis see välja kohe esimesest päevast peale kuni viimaseni välja. Mida edasi, seda hullemaks see tema peaministriaeg läks, sest enesekindlus paisus aina suuremaks, aga sisu ei tulnud juurde mitte mingit. Nii juhtuski, et Rõivase enda meelest võlgneb Eesti riik talle oma maine maailmas, Eesti ise aga arvab pigem, et Rõivase kõige tugevam külg võis ollagi välismaal naistega naljategemine.

Keskerakonna ministrid on muidugi aastaga kõvasti arenenud, päriselt ka on, aga sinnamaale ei ole nad veel jõudnud, et neil Ansipile, Jürgen Ligile või Aivar Sõerdile midagi oleks vastu panna. Pole neil ei Maris Laurit ega Kaja Kallast, rääkimata Siim Kallasest. Kadri Simson ja Jüri Ratas on pidanud Edgar Savisaare poliitilist laibastumist oodates nii pikki halle aastaid kannatama, et paratamatult hakkas see ajudele. Igaühel ei ole üldse niisukest hobuse kannatustki, nagu näiteks Simsonil, aga kõva kannatusega on jälle selline asi, et ainult sellest nagu kah ei piisa siin elus.

Nagu vesivõsud

Jah, võimul olles on asi paremaks läinud, aga ikkagi on Keskerakonna uus põlvkond kuidagi eriti kahvatu. On teised nagu keldris kasvanud vesivõsud. Sihukesed tublikesed, püüdlikud, aga igavad. Tahavad kõiki asju õigesti teha, aga ei tea muidugi, kuidas õige on, ja rohkem kui kaks sammu ette mõtelda ei julge. Mitte et Reform oleks eriti ette mõelnud. Nemadki tahtsid ainult võimul olla, ja jumal seda teab, kuidas see neil ikkagi õnnestus.

Muide, isegi rahaga susserdada oskasid oravad justkui paremini. Või no vähemalt meeldejäävamalt. Reformierakonna musta raha skandaal aastal 2012 oli midagi, mis Eesti poliitikat raputas ja muutis, seevastu Keskerakonna kilekottidega oldi pikkade aastate jooksul nii ära harjutud, et kui Tarmo Lausing tunnistas musta raha viimist keskkontorisse Simsoni peasekretär olemise ajal, ei liigutanud keegi enam kulmukarvagi – üllatusmoment puudus. Ja Simsonile ei jäänud kah mingit erilist lärakat külge. Kuigi mis see tema asi Kristen Michali asjast õigupoolest erines?

Kui nüüd Keskerakond peaks pikemaks ajaks võimule jääma, siis saavad uuteks mõõdupuudeks muidugi Simsonid ja Ratased ja võib-olla lausa Siret Kotkad ja Jaanus Karilaiud. Vanad Reformi hundid aga kasvatavad endale hallid habemed ette ja käivad alla. Kui opositsiooniaeg pikale venib, siis käivad kindlasti alla. Ja siis võib-olla tunduvad Simsonid-Rattad juba täitsa terased.