Reformi pikkade nugade päevad

Küsige Michalilt. Michal vaikib

Silvergate'i peatõstmine oli asjaosaliste jaoks ilmselt ennustatav. Võibolla ongi siin lihtne seletus Kärt Anvelti liblikana hõljunud ja mesilasena nõelanud küsimusele EPLi hiljutises intervjuus Pevkuriga: kas Michal läheb 2019. aasta riigikogu valimistele Reformierakonna nimekirjas? Kui nii, siis on Pevkur Reformi pikkade nugade päevadeks kaua valmistunud. Ka Michal võis lõppu tulemas näha juba jaanuaris, kui ta erakonna esimehe valimistel viitas oma kõnes toona pehmelt öeldes kummaliselt ka Pevkuri nime esinemisele kilekotiraha puudutavates prokuratuurimaterjalides.

Igal juhul on Pevkuril nüüd kuldne võimalus läbi raiuda Reformi mineviku külge aheldav nabanöör. Korduvalt, rõhutatult ja resoluutselt ongi ta viimastel päevadel soovitanud ajakirjandusel ja teistel huvilistel taaselustunud Silvergate’i puudutavad küsimused adresseerida üksnes Michalile. Michal on vaikinud. 

See jätab õhku kaks küsimusteblokki. Esiteks, Michali langemine tähendab lõplikke kardinaid tagatoana tuntud seltskonnale Reformis. Arto Aas ja Kalle Palling on tegevpoliitikutest nimed, kelle kohal Silvergate täna saatuslikult ripub. Kalev Lillo langes varjusurma eelmistel riigikogu valimistel, jäädes valimata Reformi üldnimekirja kaheksandalt realt. Keit Pentus-Rosimannuse väljavaated on hävitanud Autorollo afäär, mis ilmselt mitte juhuslikult ei sisalda mitte vähe Silvergate’ist tuttavaid poliittehnoloogilisi motiive. Küsimus on seega Pevkuri liitlastest partei reformimisel. Iseenesestmõistetavad nimed on Kaja ja Siim Kallas ning Urmas Paet. Vähemalt kaks neist on muuhulgas võimelised mõistlikult kõnetama ka venekeelset valijat. Huvitavam on aga praeguse puhastuse efekt Reformi noorematele kohortidele: kas seal on iseseisvad tegijaid ja ambitsioone, kes tühja ruumi täidaksid — või on sarnaselt Savisaare Keskiga ebaloomulik valik lasknud tõusta vaid käsutäitjaist konformistidel?

Michal astub kõrvale?

Viimase küsimusega haakub omakorda küsimus Michali valikutest. Kui tal peaks tõesti täna puuduma koht järgmises valimisnimekirjas, siis on valikud üsna drastilised: astuda kõrvale hea või halva kaotajana. Esimene nõuaks märkimisväärset iseloomu. Teine tähendaks ilmselt katset kogu partei endaga sügavikku kaasa tõmmata. Muud perspektiivi ei pruugi talle paistagi.

On kaheldav, et Michalile leiduks kohta mõnes teises erakonnas (EKRE?). Erasektor võib mööda vaadata asjaolust, et nagu enamusel põlvkonnakaaslastel puudub Michalil töökogemus väljaspool erakonda. Samas on tal kindlasti fenomenaalne sissevaade poliitika telgitagustesse. Kuid siingi on aeg edasi liikunud: üks Silvergate’i käegakatsutavatest mõjudest on olnud ühiskondliku valuläve langus poliitilise korruptsiooni talumisel. Julge peab olema see firma, kes plekilise kampsuniga poliitikule temaväärilise koha leiab.

Jääb võimalus, et Michal ei loobu võitluseta. See tähendaks Reformi hüppeliigese läbilõikmaist aastateks, peegelpilti saatusest, mida erakonna strateegid lootsid Keskile pärast Savisaare langemist. Keski tänane ülemvõim tsementeeruks. Üks võimalik areng oleks sel juhul Reformi lagunemine. Varemetest oleks potentsiaali välja kasvada ühel pärisliberaalsel erakonnal. Nõrgukesel, kuid esimesel Eestis viimase 20 aasta jooksul.