Erastamist ja piiriüleseid ühinemisi ei maksa karta

Konkurents sunnib liituma

Paljuski tänu ühise majandusruumi tekkimise võimalusele ning turgude liberaliseerimistele Euroopa Liidus on 2000. aastate erastamised toonud kaasa suuri, globaalsemaid tehinguid, kus erastamise eesmärkideks on regionaalselt konkurentsivõimeliste ettevõtete loomine. Sellisteks tehinguteks olid erinevate riigiettevõtete ühinemised, et luua ettevõtteid, kes suudaksid vastu hakata tugevatele globaalsetele konkurentidele.

Põhjamaadest on tuua mitmeid huvitavaid näiteid. Näiteks 2009. aastal moodustasid Rootsi ja Taani riiklikud posti- ja logistikaettevõtted Posten AB ja Post Danmark ühise holdingu PostNord, kus Rootsi riigi osalus oli 60% ning Taani riigiettevõtte osalus 40% ning kus hääleõigused jagunesid võrdselt. 

Põhjamaade värske ühine ettevõte PostNord kuulutas peale ühinemist kohe välja IPO plaani järgneva 5 aasta pärast, kuid restruktureerimise venimise tõttu on plaan jäänud toppama. Siiski on Rootsi ja Taani valitsus teinud pikaajaliselt õige otsuse ning liiguvad õiges suunas, kus nad suurendavad ettevõtete konkurentsivõimet läbi tugeva Põhjamaade-ülese teenuste pakkuja loomise.

Teine 2000. aastate alguse Põhjamaade suurerastamise tehing, mis puudutab otseselt ka Eesti turgu, oli Rootsi gigandi Telia AB ja Soome riigi omanduses oleva Sonera ühinemine Telia Company ABks. Täna kuulub Rootsi ja Soome riigile kokku ainult ca 40% osalusest ning ülejäänud on rahvusvaheliste institutsionaalsete investorite käes.

Ühinemise ajendina mängisid rolli turgude liberaliseerumine ning IT tehnoloogia ja interneti areng. Siiski tuleb ühe ajendina mainida ka Sonera äärmiselt nõrka finantspositsiooni peale äpardunud rahvusvahelisi laienemistehinguid, mis tingis Soome riigi suuremat huvi ühinemistehingu vastu. Suuremad konkurendid, nagu näiteks Norra Telenor või France Telekom (nüüd Orange) olid tugevate finantsmusklitega ettevõtted, valmisolekuga investeerida jõuliselt uutesse tehnoloogiatesse.Üksikult jätkates oleks Sonera ja Telia olnud vägagi haavatavad, kuid piiriülese ühinemistehingu tulemusena saavutati konkurentsi mõttes tugevam positsioon.

Mida Eestil oleks õppida?

Erastamist ei maksa karta. Mitmed Põhjamaade näited viitavad sellele, et isegi sealsed turud ja riigiettevõtted on üksikuna väikesed ning vajavad teinekord „tuge“ naaberriikide konkurentidelt.