Mõis ei oska kaotada

Rohkem kui nädal on valimistest juba möödas, aga Mõisa hädaldamine meedia "vaenuliku hoiaku" pärast ei kahane. Ainult et kui enne oli peaaegu kõiges süüdi ainult ajakirjandus, siis nüüd tuleb välja, et Edgar Savisaar, kelle häältega Mõis ja Sõõrumaa lootsid volikokku pääseda, ei olnud kah nõutavas vormis: vana võttis küll isikumandaadi, aga Mõisale ja Sõõrumaale ei pudenenud midagi.

Inimlikult on Mõisa pettumus ju isegi mõistetav, ent arvestades tema varasemat poliitilist kogemust (ta on olnud nii Tallinna linnapea kui ka siseminister) on ajakirjanduse süüdistamine pigem kummaline. Poliitilise kogemusega inimesele ei tohiks tulla ülearu suure üllatusena, et kõik ajakirjandusväljaanded kampaaniatekste ei avaldagi. Poliitikud saavad Äripäeva arvamusrubriigis sõna küll, aga isegi mitte valimistevahelisel ajal pelgaks endakiituseks või propagandaks. Tekstid, mida Mõis valimiste eel Äripäevale pakkus, olid ühemõtteliselt kampaaniatekstid, mis sisaldasid tema isiklikke valimislubadusi, ja neid me ei avaldanud. Ei avaldanud ka teiste omi.

ERRi „Vikerhommikus“ kurtis Mõis, et „Urmas Paet paneb sellesama Vilja Kiisleriga üle päeva mingisugusid valimisintervjuusid. Ossinovski avaldab arvamusartikleid, aga mulle öeldakse, et ei, Jüri, mitte mingit asja sul ei ole“. Urmas Paetiga tegin intervjuu tõepoolest, seda saab kuulata siit ja veenduda, et Paet valimispropagandat teha ei saanud. Jevgeni Ossinovski sai arvamusruumis sõna põhjusel, et Äripäeva valimissoovituse juhtkiri kritiseeris tema juhitava erakonna majanduspoliitikat ja Äripäeva ajakirjanik võttis sotside suhtes teravalt sõna – ent kogu valimispropaganda, mille teksti sissekirjutamise kiusatusele Ossinovski vastu panna ei olnud suutnud, eemaldasime toimetamise käigus.

Jüri Mõis on olnud Äripäeva arvamuses alati teretulnud ja armastatud autor. Kui ta sedakorda poliitikasse minema hakkas, siis tegin temaga intervjuu, mida saab vaadata siit. Intervjueerisin ka Urmas Sõõrumaad. Niisiis oleks ehk pigem põhjust kurta neil poliitikutel, kes küll vägagi hea meelega oleksid ise intervjueeritava toolile istunud ja ennast ka paljudel juhtudel ise välja pakkusid. Ükski selline pöördumine intervjuuni või muu kajastuseni ei viinud. Aga Äripäev ei olegi ERR, kes peab kõigile poliitilistele jõududele võrdselt tribüüni pakkuma – toimetus ja ajakirjanikud on intervjueeritavaid, samuti teemasid valides vabad.

Veel üks, kes ei oska kaotada

Üks intervjuu, mida ma enne valimisi teha tahtsin, aga mis tegemata jäi, oli intervjuu reformierakondlasest linnapeakandidaadi Kristen Michaliga. Ajapuudus kindlasti põhjus ei olnud – Michal jooksis rõõmsalt ühelt debatilt teisele, ent minuga keeldus ta rääkimast kolme kuu jooksul, kui püüdsin temaga intervjuu asjus kokku leppida. Kui Äripäeva ajakirjanik Facebookis uuris, miks Michal pole pika aja jooksul nõustunud mulle intervjuud andma, teatas Michal pärast pikka vaikimist: „Pole müsteeriumit, aus vastus – parandan maailma oma väiksel moel. Te ehk ei mõista seda, kuid küsimus on põhimõtetes.“

Missugused need põhimõtted on, seda ta kahjuks ei selgitanud: täpsustavale küsimusele järgnes taas vaikus. Üks Michali keeldumise tegelik põhjus võib olla tekstis pealkirjaga „Michal ei oska kaotada“, ent küllap on neid mitu.

Äripäeva peadirektori Igor Rõtoviga aga nõustus Michal raadioeetris rääkima ja kasutas talle antud minutid valimiseelistuse kallutamiseks efektiivselt ära. Michali pingutustele vaatamata jäi Reformierakonnal Rõtovi hääl ikkagi saamata, nagu selgus valimisjärgses raadiosaates „Äripäev eetris“: Rõtov ei läinudki lõpuks valima, sest ei leidnud väärilist poliitilist jõudu, kellele oma häält anda.

Püha viha täis Jüri Mõisa kutsusime Äripäeva stuudiosse ka pärast valimistulemuste selgumist. Keeldumine oli lühike ja isiklik: „Vilja Kiislerile intervjuud ei anna. Võtku mõni rohkem valijate hääli saanud  ja volikokku pääsenud inimene. Näiteks Mart Luik, või see kelle poolt Vilja ise hääletas.“

Kui Jüri Mõis kaotuskibedusest üle saab, siis on ta otse loomulikult Äripäeva arvamusrubriiki taas oodatud. Samuti on endiselt oodatud ja palutud intervjuu Michaliga: usun, et need  põhimõtted, millest Michal seni vaikinud on, huvitaksid laiematki publikut kui vaid Äripäeva toimetus. Ja vaevalt soovib ju Michal isegi, et kogemata kombel võiks kellelgi jääda mulje, nagu ta kardaks üht konkreetset ajakirjanikku.