Kas edukas ärimees ongi hea juht?

Sõnal ärimees on erinevaid varjundeid. 90ndate aastate ärimehel on pikaajalised ärisuhted, (elu)kogemused, süviti valdkonna tundmine ja juurdunud sügavamad baasveendumused. Praeguseks on tugevamad ellu jäänud ja tegutsevad „jõuliselt“ edasi, nutikamad tegid exit’i  ja on investorid või istuvad nõukogudes ning jagavad uuele generatsioonile kõhutunde kogemusi ja näpunäited. Uue põlvkonna ettevõtjaid iseloomustab oskus mõelda üle piiride, unistada ja riskida (investorite rahaga).

Au ja kuulusust on saanud mõlema generatsiooni ettevõtjad. Ühelt poolt on tunnustatud ärimehed teinud investeeringuid, loonud uusi töökohti, arendanud sektoreid jne. Samas toob töörahulolu uuringute statistika esile teatava vastuolu – kõigest neljandik äriühingute töötajatest on oma tööle tõeliselt pühendunud.

Ei ole uudis, et senised ärimaailma dinosaurustele omased juhtimispraktikad hindavad n-ö kõvade väärtuste printsiibil tegutsemist ehk eesmärgile ja ülesannetele keskendunud põhimõtteid. Endiselt arvatakse, et töö tegemine on tehniline protsess ning inimlikkus ja pehmed põhimõtted aja raiskamine, mis käegakatsutavat tulu ei too. Juhi/manager’i ülesandeks on eesmärkide seadmine ja käskimine ning suhted töötajatega luuakse reeglina konkreetsete ja tehniliste tööülesannete lahendamiseks. Kuna töötaja kuulamisele aega ei ole planeeritud, valitseb suhetes pealiskaudsus, mille nõrka tulemuslikkust tõestab kasin töötajate pühendumise statistika.