Kataloonia iseseisvus eeldab suurte toetust

Hispaania pärilussõjas valis Kataloonia vale poole. Barcelona vallutati 11. septembril 1714 ning sellest sai Kataloonia rahvuspäev. Kahe aasta pärast kehtestati seniste asemel Kastiilia seadused, tippametnikud saabusid Madridist ning kohtutes hakati kasutama kastiilia keelt. Hispaania kodusõjas 1936–1939 oli Kataloonia vabariiklaste poolel ning pärast Franco võitu keelustati katalaani keele kasutamine. Tänaseks on katalaanikeelne haridussüsteem taastatud, kuid võitlus koolikeele üle pole endiselt läbi.

Iseseisvuse kogemus 

Ajaloolise ülevaate lõpuks võib tõdeda, et Kataloonia on seni iseseisvust välja kuulutanud neli korda. Seega on katalaani rahvuslusel väga sügavad, kaugele ajalukku ulatuvad juured.

Rahvustunnet võib käsitleda romantiliselt ja nii seda on ka tehtud. Kuid võib otsida ja ka leida ratsionaalsemaid seletusi. Kõige lühidamalt saab selle kokku võtta ühise keele ja ühise ajaloo kaudu. Ühine keel võimaldab inimestel üksteisest aru saada, vastastikku käitumist mõista ja ka käitumist ennustada. Üldjuhul loob see turvatunnet, laseb enda käitumist vajadusel korrigeerida ja ka kaaskodanikele oma seisukohti seletada. Kataloonia puhul oli oluline rõhutada ka õigusruumi püsimist või muutumist. President Kersti Kaljulaidi abiks võttes jõutakse selliselt ühtse komberuumi juurde. Ning siin on suureks abiks ka kultuur. Igaüks meist on lugenud „Kevadet“ ning „Tõde ja õigust“, enamik ka „Viimset reliikviat“ näinud. Meiega maailmas on kõige sarnasemad Läti ja lätlased, kuid kas keegi meist teab, kes on nende Luts ja Tammsaare?

Väga tähtis on rahvustunde jaoks ka ühine ajalugu. Üks inimese põhidraiveritest on soov kuhugi kuuluda. See aitab teha vahet meie ja nende vahel, aru saada, keda karta ja kellelt abi loota. Ajalugu on pakkunud paraku liigagi palju võimalusi näha meie ja nende erinevusi. Ja Hispaanias paistavad need tunded olevat vastastikused. Ei tea, kas referendumipäevast nähtud videotes nüpeldasid kastiiliakeelsed politseinikud hääletama tulnud katalaane viha või mõnuga, kuid ükskõiksed nad küll ei tundunud. Ilmselt pole jutt hispaania rahvast sedavõrd kummastav kui omaaegne nõukogude rahvas, aga mingeid mõrasid tundub seal olevat.

Jutt rahvustundest jääb paratamatult poolikuks ja ühekülgseks, kui me ei räägi inimese identiteetidest. Just nimelt mitmuses, sest identiteete saab olla mitu. Võid olla ühtaegu nii  võrk- kui korvpalliklubi liige, omadele kaasa elada, ja vastuolu siin pole. Nii saan ennast määratleda ühtaegu koduküla või -tänava, maakonna kui ka riigi patrioodina. Ei ole mingit vastuolu, kui tunnen end ühtlasi nii eestlase kui ka eurooplasena. Ning kirsina tordil võin ühtlasi olla ka maailmakodanik. Ning need erinevad identideedid pole üksteisega vastuolus. Küll aga on tavaliselt keeruline olla üheaegselt eestlane ja soomlane, võruke ja narvakas, eurooplane ja aafriklane. Katalaan pole kindlasti samaaegselt bask, kuid saab ta olla samaaegselt ka hispaanlane? Seda näitab alles tulevik.

Teineteist välistavad põhimõtted

Eestlastele meenub kohe rahvaste enesemääramise õigus, see oli meile iseseisvumise juures väga oluline argument. Pole mingit kahtlust, et katalaanid on rahvus – erinevalt Krimmist või ka Kirde-Eestist, kust me ei leia mingit krimmi või narva rahvust.

Siiski pole katalaanide väljavaade iseseisvuse saavutamiseks ülearu roosiline. Enesemääramise õiguse kõrval räägitakse ka riikide terviklikkuse põhimõttest ja need kaks põhimõtteliselt välistavad üksteist. Rahvusvaheline õigus tähendab tegelikult jõupositsioonilt tehtud otsuste süstematiseerimist, mõnikord ka tehtu õigustamist. Mõlemad Eesti suurimad rahvusvahelise õiguse eksperdid Rein Müllerson ja Lauri Mälksoo on rohkem või vähem selgelt vihjanud, et Kataloonia iseseisvumine sõltub sellest, kas neile tekib suurriikide hulgast mõni toetaja ja kas nad suudavad panna Hispaaniat oma iseseisvumist tunnustama.