Eesti – suure tulevikuga väikeriik

Pärast kommunismi kokkuvarisemist külastasin taasiseseisvunud Eestit mitmel korral. Mäletan meeldivat ehmatust, kui saabusin üheksakümnendate keskel Eestisse ja nägin lennujaamas piirivalveametnikku Eesti trikolooriga varrukal. Nõukogude ajal oleks sinimustvalge sümboolika kandmine riietel kaasa toonud viisteist päeva administratiivaresti huligaansuse eest.

Minu varasemad külaskäigud olid olnud lühikesed – käisin mõne vana sõbra juures, osalesin kursuse kokkutulekul –, kuid seekord jäin kümneks päevaks. Tallinnas ilmus minu raamatu eestikeelne tõlge ja Äripäev korraldas konverentsi, millel ma esinesin, ning pärast seda veetsin paar päeva kohaliku raamatukogu kutsel Saaremaal. Sain tuttavaks paljude äriinimestega, nägin Eestit rohkem, suhtlesin rohkem kohalikega ja õppisin tänapäeva Eestit palju paremini tunnetama.

Olles palju ringi reisinud (viimase arvestuse järgi 60 riigis), võrdlesin oma muljeid Eestist ja teistest maadest – ja mida rohkem ma selle üle juurdlesin, seda sügavama mulje Eesti mulle jättis.

Töökas rahvas, tugev bränd

Väikeriigi majandus ei saa olla nii hajutatud ja mitmes vallas edukas nagu suurriikide oma. Oluline on fookus. Tark valitsus suudab oma algatustega kõige paljutõotavamates valdkondades tähtsat rolli mängida, pakkudes ajaliselt piiratud maksupuhkust. Nõnda on Singapur – vägagi demokraatlik, kuid osaliselt autoritaarne – arenenud kunstlillede tootjast rõivaste ja seejärel kõvaketaste valmistajaks ning lõpuks kujunenud Aasia finantskeskuseks. Uus-Meremaa (rahvaarv 5 miljonit) kasutas oma mõõdukat kliimat ja rohket päikesepaistet, et välja kujundada maailma kõige efektiivsem ja konkurentsivõimelisem loomakasvatussüsteem. Riigi suurimat linna Aucklandi kutsutakse purjede linnaks ja suur osa maa tööstustoodangust on orienteeritud purjespordile. Iisrael, kus 1970. aastatel vabaneti sotsialistlikust dogmast, on praeguseks pälvinud idufirmade riigi hüüdnime (hiljuti ilmunud raamatu pealkirja järgi), kus kiires tempos tärkab aina uusi tehnoloogia- ja farmaatsiaettevõtteid.

Eesti oma fookuse väljakujundamine peaks olema üleriigilise debati teema ja selle debati järeldused peaksid saama leebet tuge riigi demokraatlikult valitsuselt.

Eestis on töökas rahvas, tugev haridussüsteem ja kõlbeline traditsioon. Nobeli preemia laureaat Aleksandr Solženitsõn, kes veetis aastaid Nõukogude sunnitöölaagrites, kirjutas „Gulagi arhipelaagis“, et Nõukogude võim kontrollis laagreid pealekaebajate võrgustiku kaudu. Ainus rahvas, kelle hulgast ta kunagi ühtegi pealekaebajat ei kohanud, olid eestlased.

Eestil on juba praegu olemas suurepärane bränd, ülemaailmne positiivne kuvand (välja arvatud ehk suurima naaberriigi silmis). Ma usun, et ülal kirjeldatud omaduste kogum viib Eesti majanduslikule õitsengule. See peegeldub ka kohalikul börsil ja kinnisvarahindades – aga see on juba omaette jututeema.