Mille eest seisab välisministeerium?

Ajakirjanikuna viimasel nädalal Hispaania uudiseid kajastades on minu jaoks olnud suurim väljakutse leida vääriline tõlge terminile catalan separatists.

Kuidas ära tunda separatist?

Aga separatist on ju hoopis keegi muu kui Barcelona tänavatel politseivägivalla vastu protesteerivad ja end puna-kollatriibulise lipuga ehtivad noored hispaanlased. Separatistid on mehikesed, kes on ju reeglina rohelises ja eraldusmärkideta.

Igal juhul ei näi sõna separatist omavat Tallinnas ja Kiievis sama tähendust kui Madridis, Londonis, Berliinis või New Yorgis.

Püüdes mõista Hispaania keskvalitsuse soovi kasutada häälekate katalaanide märgistamiseks mõistet “separatist”, siis järelikult on nende mure tõsine. Järelikult peaks ka meie jagama hispaanlaste muret, et iseseisvusreferendumi ja selle korraldanud inimeste tegevuse taga nähakse tõsist ohtu riigi julgeolekule ja püsivusele.

Teise variandi järgi pole olukord Hispaanias hoopiski nii kriitiline ja mõistet “separatist” kasutatakse pelgalt rahvusvahelise avaliku arvamuse suunamiseks. Niivõrd kergekäeline sõnavalik aga tähendaks, et lääne poolt vaadatuna ei mõisteta üldse meie seisukorda ja meie tõlgendust sellele. Kuhu jääb siis nende empaatia?

See näitab, et empaatia on diplomaatias vahend, mitte eesmärk ja seda kasutatakse lähtuvalt oma huvidest. Enne kui heita diplomaatilisele korpusele ette empaatia puudumist, tuleks selgeks teha, milliseid huvisid on silmas peetud. Ehk milliste mõrade parandamine on Eesti välisministeeriumi huvides.