Hispaania kaotas mu igaveseks

Kataloonia eraldumispüüdlustel on hulk ajaloolist päritolu põhjendusi. Osa inimesi ütleb, et selle juured ulatuvad sajandite taha, teised jälle, et lähiminevikku. Enamikule on see teema siiski lähedaseks saanud ikkagi viimase viie aasta jooksul, mil peaminister on olnud Rahvapartei juht Mariano Rajoy. See üheksakümnendatel rajatud partei on siiamaani kohtus, sest rajati ebaseaduslikel alustel. Hulk selle partei poliitikuid on seotud finantskuritegudega, aga hoolimata sellest on nad ikka valitsuses suure hulga elanikkonna toetusega, kes ei mõtlegi neid korruptsiooni eest karistada, neid valimata jättes.

Võib ju öelda, et see ongi see, miks tänapäevasema mõtteviisiga katalaanid soovivad Hispaaniast eralduda, kuid ka lahkulöömisliikumise juhtide seas on korruptsiooniga seotud isikuid. Nii et korruptsioon pole kindlasti põhiline põhjus. Minu meelest on peamine asi ikkagi isekas majanduspoliitika. Rikkamad inimesed lihtsalt ei taha jagada raha Hispaania vaesemate osadega, eriti teravaks muutus see vastuolu pärast suurt kriisi. Ent nii lihtne ja arusaadav kui see seletus ka pole, oli avaliku arvamuse südame võitmiseks vaja veel midagi muud. Vaja oli põhjendust, mis aitaks võita ka moraalset võitlust, mitte üksnes pragmaatilis-majanduslikku.

Tegevusetus ja ignorants

Ma ei andesta Mariano Rajoyle iialgi tema pidevat, masendavat tegevusetust. Ainus asi, mida ta on pärast ametisse saamist teinud, on allkirjade kogumine. Kataloonia poliitikud on palju kordi pealinnas käinud mitmesuguste ettepanekuga, osa neist paremad ja teised kehvemad, aga kõiki ettepanekuid on alati ignoreeritud või on need tagasi lükatud ilma igasuguse selgituseta. Ainus kord, kui Kataloonia poliitikud on saanud mõne teise vastuse kui „Seda te ei tohi teha“, oli nädalavahetusel: see vastus oli politsei vägivald relvastama tsiviilisikute, kohalike katalaani politseinike ja tuletõrjujate vastu.

Sellega ületati punane joon. Sellega kaotasid Hispaania võimud mu igaveseks. Ma ei ole selle poolt, et Kataloonia eraldub Hispaaniast. Ma ei jaga majanduslikke põhjendusi, miks peab Kataloonia Hispaaniast lahku lööma, mulle ei meeldi katalaani poliitikud, kes lahkulöömispoliitikat ajavad, aga Rajoy tegi neist kangelased – demokraatia heerosed, kes peavad vastu repressioonikoletise vägivaldsetele rünnakutele. See on, nagu elustuks diktaator Franco režiimi valus mälestus taas päriselus. Aitäh, Mariano Rajoy, nüüd tahan ka mina Hispaaniast sõltumatust.

Ma olen kurb. Mu peas on suur segadus. Kataloonia iseseisvusliikumine võitis mu poolehoiu, tehes midagi, mille teokssaamist ma ei soovi – mu kodumaa lõhenemine ja Hispaania jäämine Rahvapartei käe alla. Ma ei tea, kuidas ma oma tunnetega toime saan. Loodan, et tulevikus sünnib uus Hispaania, millesse Kataloonia soovib jääda – ja mitte ainult Kataloonia, vaid ka teised Hispaania territooriumil elavad rahvused. Selleks on ainult üks tee: mu kodumaal on vaja uut valitsust, mis suudab opositsiooniga suhelda ilma jõhkrat jõudu kasutamata.