Poliitikuks kõlbab igaüks?

Senised linna- ja vallajuhid kandideerivad taas, et leib oleks laual ja nahk toores. Mulle see sobib. Hea, kui teatris töötavad näitlejad, haiglas arstid, tehases treialid ning linnavalitsuses poliitikud. Ja teevad oma tööd rõõmsalt ja õnnelikult.

Kuid miks püüavad erakonnad kandideerima meelitada ja saavadki kandideerima inimesi, kellel on kõht täis, kuid poliitikutööks erialane ettevalmistus puudub? Juubelisünnipäevale ju iga bändi ei kutsuta. Ikka kõige popimat. Aga moosekante, kes ei ole kunagi kitarri tinistanud ega pea viisigi, rääkimata laulmisest?

Kui kõht on tühi, siis tuleb muidugi kandideerida igale poole. Selline püüdlus käib esimese kategooria alla, isegi kui teadmisi, oskusi ja isikuomadusi kohaliku elu või riigi juhtimiseks ei ole.

Näitlejaks saada on köki-möki

Üks erinevus on poliitikas veel. Sul on võimalik paari kuu, vähem kui aastaga jõuda täielikku tippu. Täpsemalt öeldes nii, et teised saavad alles sinna jõudmise hetke eel teada, et sa sinna pürgid. Näiteid viimase paari aasta poliitikas on palju.

Ebakompetentsus ja ülemäärane konfliktsus võivad avalduda, saamatus, kuid pasundagu sellest kas või kogu rahvusvaheline ajakirjandus, ei vii see sind ametist. Sa jõuad ka kõige karmimal lahinguväljal ameti selgeks õppida ja leida piisavalt liitlasi (pugejaidki), kes sind imetlevad ja taevani kiidavad. Näiteid ei ole vaja tuua, kõik poliitikahuvilised taipavad une pealt.

Ometi ei ole poliitikas 50aastaselt koolipinki istumises midagi halba. Poliitika on kõige kõrgema vanuseni tööd ja lustlikku ajaveetmist pakkuv eluvaldkond. 90aastased riigijuhid pole midagi imelikku.

Ma valin hea meelega inimest, kes tahab midagi saavutada, on näljane, ambitsioonikas, aus ning kelle silm särab. Valmistulemuse otsustab aga kollektiiv, kelle arvamus võib minu omaga kokku langeda, kuid ei pruugi.

Ka see ei morjenda mind. Mulle piisab, kui ma saan valida. Ja arvustada. See viimane ongi enamiku jaoks meist tõhus ja julm poliitika kujundamise viis, mille eest palka ei maksta, kuid kujundab meeletult. Poliitik peab kartma valijat, mitte vastupidi.