Vanemahüvitist võiks pikendada

Eesti majandusel läheb hästi, kuid üha süvenev tööjõupuudus ähvardab peagi piduri peale tõmmata. Keeruline olukord on pannud ettevõtjaid töötajaid otsima ka sealt, kuhu varem pole huvi jagunud, ning mõnes aspektist on see vägagi positiivne. Näiteks puudega inimestele töökohtade loomise vajadusest on räägitud aastaid, isegi aastakümneid. Aktiivne värbamistegevus algas aga alles hiljuti ning oluliseks tõukejõuks oli just tööjõupuudus. Senisest kergemini leiavad praegu tööd ka vene emakeelega ja eakamad töötajad.

Lisatööjõu otsinguga võib aga ka liiale minna. Vanemahüvitise perioodi lühendamine, et tuua väikelaste emad kiiremini tööturule tagasi, oleks juba liiast. Emadele võiks pakkuda hoopis paindliku aja ja osakoormusega tööd. Vanemahüvitise kärpimise ideed paistavad aga kahjuks juba liikvel olevat. Mõni kuu tagasi ilmus Äripäevas juhtkiri “Lõikaks kolmandiku vanemahüvitisest maha”. Siingi tasuks enne seitse korda mõõta ja alles siis lõigata. Antud juhul oleks mõistlikum lõikamata jättagi või hoopis “juurde lõigata”. 

Vahukommitest ettevõtjale

Inimvara miinus

Selleks, et kõik täiskasvanud saaksid tööturul endale asenduse, peaks iga lastetu naise kohta olema üks nelja lapsega pere ja iga ühelapselise naise kohta üks kolme lapsega pere. Lisaks näpuotsaga enam kui nelja lapsega peresid. Praegu see nii pole. Ühe lapsega jäävad 23% eesti rahvusest naistest, aga kolm last saab vaid 19%. Lastetuks jääb 10% ja neile on peaaegu piisav asendus siiski olemas, kui arvestada ka neljast enama lapsega peredes kasvavaid lapsi. Eesti kestmiseks vajaliku 2,1 lapseni naise kohta jõuaksime aga siis, kui kolme ja enama lapsega perede osakaal tõuseks seniselt 27%lt 40%le.

Kuid isegi sel juhul laheneks tööjõupuudus mitte kohe, vaid alles aasta(kümnete)te jooksul. Ligi sada aastat pole Eestis põlvkonnad end täielikult asendanud, vaid on jäänud pidevalt miinusesse – eestlaste puhul 5-15% (v.a laulva revolutsiooni ajal) ja venelaste puhul isegi 20-30%. Aja jooksul on kuhjunud inimvara “kahjum”, kust plusspoolele jõudmine võtab aega, kuna esmalt on vaja peatada kahjumi edasine kuhjumine ning alles seejärel saab rääkida kasvust. 

Eesti inimarengu aruanne 2016/17 kinnitab, et rahvastiku kahanemisega miljoni lähedale tuleb leppida kui paratamatusega ja alternatiiv on vaid massiline sisseränne, mis viiks eestlaste osakaalu ka nõukogude okupatsiooni aegsest madalamale. Kuna eestlasteta kaotaks Eesti riik mõtte, võib öelda, et alternatiivi tegelikult pole ja ainus kestlik võimalus on taastetaseme sündimuse saavutamine.

Sündimuse teemat käsitledes ei tohiks mööda vaadata põhjustest, miks tänapäeval lapsi üldse saadakse. Majandusteadlane Hans-Werner Sinn on välja toonud, et enne 19. saj lõpul alanud demograafilist üleminekut oli laste saamiseks kolm põhjust: nende sünd oli raskesti välditav, nad olid kindlustus vanaduspõlveks ja rõõmuks vanematele. Esimesed kaks põhjust on suuresti ära langenud ning järele on jäänud vaid viimane argument. Praegu saadaksegi lapsi eelkõige vaid positiivsete emotsioonide eesmärgil. Sellest tõdemusest lähtudes peaks kujundama ka sündimuse kasvule suunatud poliitikameetmed.

Endiselt peetakse peamisteks sündimust soodustavateks meetmeteks lasteaedu ja naiste suuremat tööhõivet. Kahtlemata peaks nende valdkondade parendamisega tegelema näiteks Itaalia, kus sündimus on ülimadal. Eesti olusid ja Sinni argumente arvestades ei oleks meil siit enam abi loota. On väga ebatõenäoline, et Eesti vägagi taskukohase, üldjuhul ka kättesaadava ja kvaliteetse ning Euroopa, isegi maalima kontekstis ühe parima lastehoiu süsteemi täiustamine suudaks sündimust suurendada. Kas tõesti saaksid pered sagedamini kolm-neli last, kui oleks võimalik nad esmaspäeval hoidu anda ja reedel tagasi koju tuua? Vaevalt, sest lapsed suudavad emotsioone pakkuda vaid siis, kui nendega koos aega veeta. Olukorras, kus kahe lapse jaokski töö kõrvalt aega napib, on äärmiselt ebatõenäoline, et pere sooviks lapsi veel juurdegi saada.

Kahanemist saab peatada

Praeguse majandusmudeli puhul pole muud võimalust sündimust suurendada, kui kompenseerida laste kasvatamisega seotud tööst eemalolekut, seda nii väikelaste kasvatamise ajal kui ka suurema arvu laste puhul. Lapsed ja töö on konkurendid. Kui puudub tasakaalustav jõud, jääb töö alati võitjaks ning sündimus ei kasva.

Ettevõtjate poolt oleks väga lühinägelik hakata nappivat tööjõudu otsima väikelaste emade hulgast. See oleks nagu SMS-laenu võtmine, et maksta eelmise laenu intresse. Kes siis veel kui mitte ettevõtjad peaksid mõistma, et niisugune tegevus saab viia vaid pankrotti. Pole ju kuigi mõistlik kannatamatu lapse kombel ainus komm kohe nahka panna ja tulevikule mitte mõelda.

Praegu tehtavad sündimust mõjutavad otsused ei saa minevikku enam muuta, küll aga saaks peatada inimvara kahjumi edasise kuhjumise ja rahvaarvu langemise allapoole miljonit. Tööjõunappusest väljatulemiseks on vaja vanemahüvitist kui laste kasvatamist toetavat asendussissetulekut hoopis laiendada, mitte kärpida. Uuringute järgi ei pea enamik peresid sobivaks last enne kolmandat eluaastat lasteaeda viia. Seega laiutab olemasoleva vanemahüvitise ja perede tegelike ootuste vahel 1,5aastane auk. Mida varem leidub moodus seda paigata, seda kiiremini hakkab ka sündimus kasvama ning seda paremad on Eesti majanduse tuleviku väljavaated.