Kolmandaks, paljud poliitikas kätt proovinud tegusad inimesed on sageli tüdinenud või pettunud stressirohkest poliitikurollist. Kui välklambid enam ei sähvi ja kaamerad on kinni, tuleb poliitikul tegelda paljude inimeste igapäevaste muredega, millel lihtsaid ja odavaid lahendusi enamasti pole. Ei glamuuri ega respekti.
Ja mis kõige olulisem – meie väikeses ühiskonnas napib inimesi, kes sobiksid poliitikat tegema. Poliitiku roll eeldab päris palju spetsiifilisi kvaliteete. Võimet veenvalt kõneleda ja arusaadavalt kirjutada, oskust kiirelt aru saada eri osapoolte tegelikest motiividest ja huvidest, korrektsust ja täpsust. Kasuks tulevad süvendatud teadmised mõnel erialal ning esinduslik välimus. Paraku paljud, kel eelviidatud omadused olemas, eelistavad pigem teha karjääri väljaspool poliitikat.
Kui seda parteipoliitikat ees ei oleks
Kohalike volikogude valimised võiksid olla koht, kus erakonnad lasevad eeskätt oma piirkondlikel liidritel ning noorematel liikmetel end tõestada. Aga kus sa sellega – võitlusse volikogude kohtade pärast saadetakse parteikontorite poolt nii eurosaadikud, ministrid kui riigikogulased. Lisaks oma erakondliku järelkasvu maha tampimisele lämmatatakse niimoodi ka mitteerakondlikke valimisliite. Rääkimata volikokku kandideerivate ministrite ja eurosaadikute poolt valijatele näkku valetamisest. Kuna seadus ei luba eurosaadikul või ministril volikogus tööd teha, siis pole võimalik tõsiselt võtta end peibutuspartidena sinna pakkuvat Yana Toomil, Urmas Paeta, Urve Palot või Toomas Tõnistet.
Taas tulevad kohalikele valimistele mõned poliitilised saurused. Kurvemat lugu kui kohtusaalist valimistele pürgiva Edgar Savisaare saagat on mis tahes dramaturgil raske välja mõelda. Mõnel teistelgi emeriidil on parimad päevad möödas. Kui tänavu maikuus küsis ajaleht Harju Elu Viimsi volikokku kandideerivalt Siim Kallaselt, kas ta kandideerib esimest korda kohalikel valimistel, oli vastus tähelepanuväärne: „Ei, olen üks kord varemgi nimekirjas olnud – see oli vist 2009. aastal, aga ütlesin kohe, et ma volikogu töös kaasa ei löö.“
Tegelikult on Siim Kallas kandideerinud Viimsi volikokku kahel korral – 1996. ja 1999. aastal. Mõlemal korral osutus ta valituks ning kummalgi juhul ta volikogus tööle ei hakanud. Miks ta nüüd kolmandat korda valijatele sikku tegema läheb?
Meedia tasakaalustatus on tähtis
Juhin Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõisa tegemistesse armunud ajakirjanike tähelepanu sellele, et Eestis on veel kümneid tuhandeid ettevõtlikke inimesi. Mitte üksnes FIEdena, OÜ või MTÜ vormis toimetavaid väikeettevõtjaid, vaid ka aktiivseid kodukoha turvalisuse, heakorra ning kogukondliku liikumise eestvedajaid. Paljud neist kandideerivad sügisestel kohalikel valimistel ning vääriksid samuti tähelepanu.
Kui riigikogus esindatud erakonnad saavad teha kampaaniat maksumaksjate raha eest (ministrid kasutavad lisaks ära veel oma ametikoha võimalused), siis aktiivsed inimesed valimisliitudes teevad seda omal kulul. Seda rohkem oleks põhjendatud meedia huvi valimisliitude vaadete ja persoonide suhtes. Ees seisab sündmusterohke sügis ning valijad peaksid saama oma otsuseid teha mitmekülgse ja tasakaalustatud info põhjal.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Juulis lisandus 4 üürnikku
Riias arendatav Preses Nama Kvartālsi ärikeskusega lisandus ainuüksi juulis neli uut üürnikku. Uute tulijate seas on digitaalse kasutajakogemuse disainiga tegeleva ettevõtte kontor ning mitu teenusepakkujat – pilatese stuudio, kohvik ja lõunasöögirestoran. Esimesed üürnikud kolivad keskusesse juba 2027. aasta jaanuaris.