Maksupoliitikat ei ole

Selle asemel on kulupoliitika, millest on raske kirjutada rohkem kui sõna „rohkem“, sest muud loogikat seal pole, ja näivuse poliitika – kuluridade esitamine loona seisaku murdmisest, majanduse elavdamisest ja ettevõtluse käimatõmbamisest. Tõde seda ei piira, sest valija ei oota neilt erakondadelt majanduses ega rahanduses autoriteeti ega ekspertiisi, kõigi puhul ollakse aga hajutud vasakpopulismiga. Rahandusministri erakonnas seisneb see madalapalgalisuse subsideerimise kinnisidees ning näiteks panditulumaksus, sest kõik ju teavad, et kapitalistid ja pangad on alati raha ära viimas. See kaitseb parteid ka Eesti Panga ja ettevõtjate kriitika eest.

Et valitsus otsustav saaks paista, tõi Sven Sester valitsusse idee, et otsuste vahel ei pea enam valima, kui tühistada eelmiste valitsuste suur südemetunnistusotsus, et uued maksud ja üle jõu kulutamine on tabu. Rahandusministrid on erakondade kulusoove täitma pidanud alati, aga Sesteri jaoks pole selles loogikat ega piire, ta on nagu Jevgeni Ossinovski, kes liitus huvigrupi streigiähvardusega iseenda ja valitsuse vastu. Sester tõi eelarve- ja maksukaose, eelarvereegli tühistamise kui külluse allika, pühkis tolmu korraga kõigilt seni tõrjutud mõttepoegadelt uutest maksudest ja esitas ka riigieelarve strateegia, mis rikub nii jätkusuutlikkuse põhimõtet, kehtivat eelarvepiirangut kui ELs antud eelarvelubadust. Selge, et ei Ratas, Palo ega Simson ole majanduses väitlejad.

Tõniste ei saa aru, kuhu sattus