Igavesti kohaliku maffia pantvang?

Poliitikuna olen järjekindalt rääkinud astmelise tulumaksu, mitmesuguste automaksude ja teekasutusmaksude, panga- ja turismimaksu kehtestamise vajadusest, mida minu meelehärmiks pole sündinud. Kui Ossinovski alustas oma alkoholitõrje poliitikat, olin taas elevust täis. Nüüd on selge, et praegune Eesti tingimustes tõepoolest uus valitsus on pärast suuri lubadusi maksupoliitikas ja esimeste vastuhõigete kõlades tõmbunud tagasi peenhäälestamise tasemele. Sellest on tuline kahju.

Väiksed juhid, kes pealegi kardavad, ei tee suuri asju. Praegu oleks hädasti vaja saada valitsuse koosseisu teovõimeline ja laia mõtlemisega ärimees, kes võtaks kätte ja teeks muutuse, mis on muutus. Majanduse hetkeline elavnemine oleks sellele hea kate. Muidu jäämegi kohaliku automaffia igaveseks pantvangiks.

Eesti korruptsiooniindeksi kokkupanek oli 1990ndate lõpust Jaan Tõnissoni instituudi meeste käes ja seda katku esines algulvaid omavalitsustes. Valitsuse ja riigi tasemel oli kõik aga väga kaua „korras“. Suhkruvarude ja Villu Reiljaniga ilmnes ka ülemiste teine nägu, milles viimaseks tipuks oli Tallinna Sadam. Enne haldusreformi algust jõuti ka enamikus omavalitsustes tuvastada, et oleme paras rehepappide riik. Seega tuleks rääkida mitmest loheperekonnast ja päid on ikka vähe lennanud.

Tallinna pealohe ei anna kergelt alla

Nii pikaajalise ja laialdase lohenduse juures on Tallinna pealohega raske hakkama saada. Arvatavalt kaotab Keskerakond valimistel mõned Tallinna linnaosad teistele erakondadele, tekib teatud mõttes kaasvalitsemine ja värske kaadri pealetulekuga olukord paraneb.

Mis puutub vene ja eesti valijatega suhtlemise ühtlustumisse, siis seda ei tule, kuni püsib reformistide päevil tekkida lubatud seis, kus Venemaa teleuudistes kõlavad kindlate välisriikide kohta vaid šovinismi vaimus koostatud sõnumid. Teleuudiste vahel näidatav kena reklaam on aga täielikult Eesti oma või Eestit puudutav. (NB Ukraina sündmuste puhkedes moodustas Eesti oma sellest vaid veerandi, nüüd 100%). Lisagem sellele PBK samuti Moskva sousti täis uudised, et tõdeda – nii kaua, kuni kohalik venekeelne saab kanalit vahetamata kätte seesuguse tõe maailmast ja turuhindadest Eestist, on talle raske rääkida midagi muud, mida ta pealegi ei tahagi teada ja ei usuks ka. Eestivenelaste ladvik teab seda hästi.

Hoopiski tõsisem asi on Venemaa välispoliitika huvides toimetamine ja see ei piirdu üksnes Yana Toomiga. Seda liini on Keskerakonna fraktsioon, erakonna juhtkonnast rääkimata, ajanud 2004. aastast peale.

Mida ette võtta?

Lätlased on näiteks reageerinud Vene uudistekanalite edastamise ajutise keelamisega, Eesti vastas ETV+ga, aga see on nõrk ja üritab juba ise teinekord Moskvat matkida. Lahenduseks saab olla vaid eesti keele oskus ja, kuniks see tuleb, julge vaidlus ETV erisaates Vene telekanalites meie kohta näidatavaga. Hädavalik asi, mida suudavad teha vaid tasemel isikuid, mitte võõra jutu edasirääkijaid. Elik – telepilt vajab uut verd!

Et Ratas pärast kahest venelasest ministri asemel võttis ametisse eestlased, on rabav ja riskantne, sest ma ei tea venelast, kes võiks saada Keskerakonna peasekretäriks!? Või on Ratasel see tundmatu Mr X  või Mrs Y olemas. See isik kujuneb eesseisvate valimiste üheks võtmekujuks.