Hullu lõpuga kole lugu

Eesti majandus kasvab tänavu esimeses kvartalis ilmselt paar protsenti. Seda on vähem kui Lätis, seda on vähem kui Leedus, kuid mis oluline – võib juhtuda, et seda on isegi vähem kui Soomes. Ehk siis meie avatud ja vähereguleeritud ja innovatiivne (lisage ise Taavi Rõivase jutupunktidest tuntud epiteete) majandus ei jõua rikastele riikidele lähemale.

Eesti Pank on viimastel aastatel korranud, et Eesti majanduse kasvupotentsiaal praegustes oludes oleks kolm-neli protsenti aastas. Viimase riigieelarve strateegia koostamise käigus rääkisid kasutamata kasvupotentsiaalist ka mõned valitsuse liikmed – tulemuseks oli mõnevõrra liialdatult öeldes uued maksud pluss kaheksa kilomeetrit raudteed Riisiperest Turbani. Aga isegi liialdamata ning kohusetundlikult plusse ja miinuseid kaaludes on selge, et peale Reformierakonna mõneks ajast võimust eraldamise koalitsioonil säravaid ideid Eesti elu parandamiseks või siis julgust neid välja pakkuda ei ole.

Mis majanduskasvu allikad Eestis üldse saaksid olla?

Üllatav küll, aga metsal on omanikud, teiste seas ka riik, kes puid raiuvad (ja istutavad, aga see ei näe visuaalselt sama mõjus välja) ning töötlejatele müüvad. Puidu töötlemine aga ei tähenda sugugi ainult käsitöökappade nikerdamist, vaid sõna otseses mõttes suurtööstust.

Inimesele, kes käib metsas mõned korrad aastas ning ka siis valdavalt Riigimetsa Majandamise Keskuse laudteedega radadel, võib värske raielank tõesti näida väga hirmsa vaatepildina. Ja kui mõne sooja talve järel neid lanke tekib rohkem suuremate teede serva, siis saab traagilise häälega rääkida sellest, kuidas Eesti metsad “maha raiutakse”, ehkki mitte mingi statistika seda väidet ei toeta. Mets oma müütilises olekus sobib hästi teemaks, kus tugevad “Olen igal juhul vastu”-seisukohad annavad hõlpsa rahulduse universaalse hea poolel olemisest ning moraalsest üleolekust nende suhtes, kes metsaga raha teenida soovivad.

Majanduskasvu kasutamata potentsiaali juurde tagasi tulles, kaugele nii ei jõua. Vastupidi – ühel päeval mõne kena aasta augusti alguses näeme esimesi plakatitega mõisapreilisid seismas kaunilt lainetava rukkipõllu kõrval: “Ei viljapõldude röövellikule hävitamisele!”