Tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadestki

Põhjus on lihtne: laen tuleb tagasi maksta, mida suurem on võla tase, seda rohkem kulub tagasimakseteks ja intressideks maksudega kogutud raha. See tähendab, et muudeks kulutusteks jääb võimalusi väiksemaks. Kui just makse ei tõsta. Tõsiasi on aga see, et maksud pärsivad majanduskasvu ehk heaolu suurenemist.

Laen iseenestest ei ole halb. Ka pered ja ettevõtted võtavad laene. Kuid alati on küsimus, mis on laenamise põhjus. Laenamine on põhjendatud juhul, kui saadud raha kulutatakse viisil, mis tulevikus tähendab kas väiksemaid kulutusi või suuremaid tulusid. Täpselt nii nagu mõtleb ettevõtja, enne kui otsustab investeeringuks laenu võtta.

Suurem pilt

Riik peab laenamise juures vaatama ka suuremat pilti. Olukorras, kus tootmisvõimsusi napib, toob lisaraha majanduses kaasa üksnes hinnatõusu. Eesti teab oma kogemusest, mida see tähendab. Buumi tipus jõudsime seisu, kus hinnatõusuga pöördvõrdeliselt langes ehituse kvaliteet. Me mäletame, millega see lõppes: majanduskriisiga. Tihtipeale kiputakse unustama, et tootmisvõimalusi ei määra üksnes masinad ja seadmed – neid saab tõesti üldjuhul juurde osta –, tootmisvõimaluste olulisimaks piiriks on töötajad. Aga tööealiste arv on Eestis languses, täiendavate inimeste palkamist piiravad nende ebapiisavad oskused, mida ei saa kiiresti omandada. Küsige ettevõtjailt, mis on suurim probleem tootmise kasvatamisel. Nad vastavad, et kvalifitseeritud töötajate puudus.

Eestil on lähiaastail kasutada mitusada miljonit eurot ELi eelarvest, mis üpris tõenäoliselt toob kaasa ka mõõduka hinnatõusu kiirenemise. Kui me nüüd hakkaksime samal ajal ulatuslikult laenama, et investeeringute mahtu oluliselt enam suurendada, siis jõuame kiiresti seisu, kus meil lihtsalt ei ole töötegijaid, kes need ehitused korralikult ja kvaliteetselt ära teevad vaatamata sellele, et hakkame praegusest oluliselt kõrgemat hinda maksma. Tänapäeval ei ole tee-ehitus labidaga mulla viskamine, see nõuab päris korralikke teadmisi ja oskusi, ning selliste oskustega tööta inimesi Eestis kuigi palju ei ole.

Laen pole patt

Laenamine ei ole patt. Aga seda tuleb teha kaalutletult. Nii riikide kui ka inimeste puhul on täheldatud, et lihtsalt ja odavalt saadud laen tekitab kiusatuse veelgi laenata. Mõelge neile kahjuks liialt paljudele juhtudele, kus väikse korteri asemel osteti suur, tagasihoidliku auto asemel liisiti suurem ja uhkem, võib-olla isegi kaks, elamine sisustati kõige moodsama mööbliga ning lõpuks mindi laenurahaga soojale maale puhkama. Tagasi tulles selgus, et tuli mitu aastat toituda makaronidest. Sellised laenamisega hoogu minekud on omased ka riikidele, kuigi tuleb tunnistada, et Kreeka näide on viimastel aastatel selliste riikide ridu kõvasti vähendanud. Aga kiusatus püsib.

Laenamisega saab majandust ergutada, kuid seda tuleb teha arukalt. Just eeltoodud põhjustel. Seetõttu on olemas ka eelarve struktuurse tasakaalu mõiste – see arvestabki majandusolusid. Kui kehvadel aegadel võib teatud ulatuses minna eelarvega nominaalselt miinusesse, siis headel aegadel tuleb saavutada eelarves ülejääk. Hälbimise lubatav ulatus sõltub majanduse seisust: väga kehvadel aegadel on võimalik suurem nominaalne miinus kui mõõdukalt kehvadel aegadel. Just sellise põhimõttena on Eesti seadustes juba praegu kirjas: struktuurselt ehk majandusolusid arvestavalt peab eelarve olema tasakaalus või ülejäägis. Nüüd tahab valitsus minna eelarvega struktuursesse miinusesse ehk ajada tulud ja kulud tasakaalust rohkem välja kui majandusolud seda lubaksid.