Riigiametnikel on suur võim

Mõne nädala eest läksime Vikerraadio eetris Hannes Rummiga vaidlema küsimuse üle, mida Eestis tihti ei küsita: kas riigiametnikel on liiga palju võimu? Hannes leidis, et olen asunud vandenõuteooriat looma. Vaatame siiski, kuidas asjad on.

Eestis on poliitikute tegevus karmi tähelepanu all. Esmalt hoolitsevad selle eest teised poliitikud, nii samast erakonnast kui ka konkurendid. Ilmselgelt on Eesti korruptsioonitase madalapoolne seetõttu, et pikemat aega on koalitsioonides koos olema pidanud mitte ainult maailmavaateliselt, vaid ka kultuuriliselt ja väärtustaustalt erinevad seltskonnad, kes on ülimalt teraselt üksteise sõrmedele vaadanud. (Tallinna linnas läks teatavasti teisiti ja tulemus on kõigile näha.) Teiseks hoiab poliitikuid joonel ajakirjandus – kohati nõrgavõitu, aga põhimõtteliselt õigete instinktidega.

Ka ajakirjandus ise ei saa enamasti nautida tähelepanu- ja kriitikavaba toimetamist. Õige ka: kel on võim, see peab kandma vastutust selle kasutamise eest.

Saabuv Eesti Euroopa Liidu eesistumise poolaastak on tõeline riigiametnike pidupäev. Ise nad muidugi ütlevad tagasihoidlikult, et töökoormus kasvab väga suureks. Kui nii, kas siis poleks olnud mõistlik seda rasket kohustust veel edasi lükata? Ühelgi poliitikul pole eesistumise suhtes ühtegi sisukat ideed – mida on ka palju tahta, sest kas keegi mäletab, kes oli eelmine Euroopa Liidu eesistujariik?

Ja lõpuks küsimus, millest minu ja Hannese vaidlus algas: sisekaitseakadeemia Narva kolimine. Seda toetasid kõik kolm valitsuserakonda. IRLil ja SDEl on see olnud programmis, SDE tegi aga lausa juhatuse tasandil eraldi otsuse, et “riigi kohaloleku suurendamiseks ja turvalisuse tõstmiseks Ida-Virumaal on otstarbekas kolida sisekaitseakadeemia Tallinna õppehoone Narva linna”. Sisekaitseakadeemia kolimises leppisid IRL, SDE ja Keskerakond kokku valitsuskõnelustel ja see on koalitsioonilepingus kirjas.

Akadeemiat Narva ei kolitud, sest siseministeeriumi ametnikele see ei sobinud. Ammu pole ametnikud poliitilise tahte vastu nii avalikku võitlust pidanud. Käiku läks lekitamine, ajakirjanike mõjutamine, uskumatute analüüside tootmine. “Selgus”, et Narva on nii ohtlik koht, et seal ei saagi politseinikke ja piirivalvureid õpetada. Sotsist minister pöörati ümber mõne nädalaga.

Küsimus polnud ainult sisekaitseakadeemias loenguid lugevates siseministeeriumi ametnikes. Valitsus on välja käinud hoopis enamate asutuste Tallinnast väljaviimise kava. Nüüd, pärast sisekaitseakadeemia pretsedenti on selle realiseerumise tõenäosus hüppeliselt vähenenud. Poliitikutele ei meeldi kaotada, isegi ametnikele mitte – parem siis olla juba algusest peale võitja meeskonnas. Enamik valijaid sellesse võistkonda paraku ei kuulu.