Miks me end nii õnnetuna tunneme?

Sel esmaspäeval, rahvusvahelisel õnnepäeval (jah, seda 20. märts on) avaldas ÜRO raporti, mis reastas maailma riigid nende elanike õnnetunde järgi.

Ootuspäraselt elavad maailma õnnelikumad inimesed Põhjamaades, selgub viiendat aastat toimunud uuringust, mille koostajatest vast tuntum 1990ndatel Eesti majandusreforme nõustanud USA majandusteadlane Jeffrey Sachs.

Eesti inimesed tunnevad end aga õnnetutena. Tunduvalt õnnetumana, kui kõik meie naabrid, Venemaa kaasa arvatud. Oleme aastaga grammike oma õnnetunnet suurendanud, kuid endiselt üsna nukral 66ndal kohal maailmas. Moldova, Turkmenistani, Kasahstani järel ja napilt diktaatori valitsetava Valgevene ja kodusõjas Liibüa elanike ees.  Meil on 25% vähem õnnetunnet soomlastest, kes elavad meist veel pimedamas kohas ja on meiega sama melanhoolset sugu. Asi pole kohe üldse hea.

Kõige suurem, umbes 40%line grupp tunneb end rahulolevalt, tuleb toime muutustega, tahab edasi minna, on edukad. See rühm on uus ühiskonna driver - vedaja.

Teine grupp on esimese vastand: ühiskonnast välja tõugatud, õnnetud, vaesed, passiivsed. Aga ei mässa. Elavad peost suhu kuidagi ära. Vanemad, pensionärid, madalama haridusega, suur protsent venelastest. Ei saa aru, mis toimub, tunnevad end ebaõdusalt.

Kolmanda grupi moodustavad need, kes ei trügi, tegelevad kodanikualgatustega, seltsindusega ja asetavad end väljapoole hierarhiat. Seal on palju vanuses 55+, kõrgema haridusega. Nende mõju ühiskonnale on aga tunduvalt väiksem kui esimeses rühmas.

Lõpetame võrdlemise

Lauristini gruppide definitsioon on loomulikult lihtsustatud ja kindlasti leiame ühisosa neis kõigis, näiteks edukas olemine ja kodanikualgatusega silma paistmine pole enam kindlasti üksteist välistav, kuid mina leidsin sealt kinnitust kahele mõttele. Mõtetele, mis mind on aastaid kammitsenud ja kus ma isegi olen pidanud oma seisukohti aja jooksul muutma.

Esimene mõte puudutab suurt osa sellest grupist ühiskonnast, kes ei tunne end koduselt Eestis. Ma pean silmas 80 000 halli passi omanikku, kellele Eesti pole veerandsada aastat tahtnud ilma keeleeksamita kodakondust anda. Olen järjest kindlamal veendumusel, et andes kodakondsuse hinnatavalt 40 000-le halli passi omanikule, kes selle vastu soovi avaldaksid, saaksime ühiskonnana täiuslikumaks ja õnnelikumaks. Näitame suuremeelsust ja võtame enda sekka need, kes on meiega 25 aastat elanud, kes pole tahtnud ära minna.

Ja teine mõte puudutab meid kõiki ülejäänuid, aga eriti nn edukaid - lõpetagem oma elu võrdlemine mingi pilvepiiril oleva ideaaliga. Ideaaliga, mis meisse on süüvinud nõukogudeaegsetest Soome telereklaamidest, kus kõik läänes oli värvilisem, puhtam ja lõhnavam. Me elame tegelikult päris hästi, paremini kui eales varem. Sõda ei ole samuti silmapiiril. Tundkem sellest siis ka rohkem rõõmu. Näitame seda ka rohkem välja. Edasi saab püüelda ka endaga rahul olles.