Maksuerisus ääremaa teenistusse

Mida muuta, mis toimib niigi

Kuigi 90ndate lõpu investeeringutest lähtuv maksuerisus näib regionaalarengu seisukohast mõistlik, oleks see tänapäevases süsteemis asjatult keeruline. Liiatigi ei tundu mõistlik hakata praegust investeeringuid toetavat ning lihtsat üldist maksusüsteemi muutma.

Ilmselt oleks nutikam maksuerisused sisse viia maapirkondade tegelikke arenguvajadusi arvestaval viisil, ehk inimressursside tasandil. Seejuures võib küll arutleda võimaluste üle suurendada piirkonniti maksuvaba tulu või leida ka muid struktuursemaid lahendusi, kuid seesugused muudatused näivad võimalikku tõhusust arvestades pigem sobimatud.

Maapiirkondades tegutsevatel ettevõtetel võiks olla ulatuslikumad võimalused oma töötajate motivatsiooni ja tegevustõhususe tagamiseks, eriti kui need puudutavad ettevõtte tegutsemispiirkonnas elavaid inimesi. Seejuures võiks soodustada koolitusi ka mittetööalastes valdkondades, sest töötajate kompetentside kasvatamine piirkondades, kus on üdline tööpuudus kõrvuti kvalifitseeritud tööjõu nappusega, võib nii lahendada korraga kaks probleemi.

Teine erisoodustusmaksujuht, mille kaotamine muudaks ääremaa atraktiivsemaks, on ettevõtte sõiduvahendite kasutamine isiklikuks otstarbeks. Olukorras, kus nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil on keeruline tagada nii kvaliteetsete infrastruktuuri kui ka ühistranspordivõrgustiku olemasolu, ei ole ettevõtte auto erakasutusse andmine mitte erisoodustus vaid ettevõtte jaoks oluline vahend töötaja tegevustõhususe tagamisel.

Madalapalgalistele tehtud soodustused mõjutavad otseselt töötaja sissetulekuid ning piirkonda võib tekkida täiendavaid käibevahendeid, mis kohalikus ringluses omakorda toetab kohalikku ettevõtlust. Laekumata jäänud maksud teenib riik tasa piirkondlikust majanduskasvust tulenevate otsetoetuste vajaduse vähenemisega.