Vähem riiki, rohkem turumajandust!

Ka on riigi abisüsteemid välja töötatud nii, et riik näib kõige paremini teadvat, mida inimesed tahavad, otsustades ise nende eest. Selle asemel aga võiksid abivajajad saada ise valida, kellelt nad abi saavad ja kuidas nad abiks saadud vahendeid kasutavad. See paneks tööle turumajanduse mehhanismi, kasvataks majandust ning abivajajad saaksid kala asemel õnge.

Toetused on kurjast

Euroopas on probleem olnud see, et noored ei taha enda kodust välja kolida ja seetõttu elatakse koos vanematega ka 30aastasena. Sest miks peakski välja kolima? Elu on ju mugav, arved makstakse, toit tuuakse lauale ning kõik on lihtne. Selline mugandumine viib aga mandumiseni, kus iseseisvalt enam tegutseda ei tahetagi.

Ka ettevõtted, mis sõltuvad palju riigi toetustest, ei pea püsimajäämiseks vaeva nägema. See tähendab samamoodi mugavdumist ja mandumist. Ma ei ütle, et toetusi ei tuleks üldse maksta, aga kui neid peab kogu aeg maksma, siis milleks sellist ettevõtet üldsegi vee peal hoida?

Teine probleemkoht on liigsed regulatsioonid. Pärast 2008. aasta finantskriisi nägime, kuidas pankadele kehtestati karmimad regulatsioonid. See oli justkui karistus finantskriisi põhjustamise eest. Kui toetused tekitavad mugandumist, siis liigsed regulatsioonid takistavad ettevõtetel kasumit teenida ja lisaväärtust luua. Liigne regulatsioon pärsib samamoodi vabaturumajanduse arengut.

Mis siis oleks lahendus?

On hämmastav, kui hästi suudavad inimesed ise hakkama saada, kui neile ei öelda pidevalt ette, kuidas midagi võib teha. Samamoodi võiks minu arvates olla majandusega – vähem regulatsioone ja ettekirjutusi, las vabaturumajandus ise teeb oma parimad valikud.

Oleme jõudnud jõukama Eestini, kui kunagi varem on olnud. Ärme hakka lämmatama vabaturu mehhanisme, mis meid nii kaugele on toonud.