Teeme ERRi jälle suureks!

Umbes pooltel päevadel nädalas maandun diivanile ja valmistun õhtust sööma. Siis on kohe hea ja soe tunne, et keegi mõtleb nii nagu mina, sest lülitades sisse teleka näen, et Marko Reikop sööb ka midagi. Siis tuleb mõte, et kelle raha eest ta seal õieti sööb, ja siis kaob ära spirituaalne tasakaal.

Aga pole hullu – kuulan natuke “Hallo, Kosmost” peale ja proovin armastuse energiat kanaldada. Kuna aga mul ei taha tšakrad kuidagi avaneda ja kogu protsess on nagu hinge neerukivide väljutamine, lülitun tagasi telerile ja vaatan natuke, kuidas kuus rääkivat pead üksteise suhtes viisakalt sapised on ja täiesti kriitikavabalt mingit udu ajavad. Ajaviide seegi, varsti algab ju “Eesti Laul” või, mille reklaam ka “Ringvaates” juba oli, ja pärast seda on aeg puhkama minna. Võtan sisse kvaliteetse une tagaja nr 1 – “Õnne 13” episood.

Öösel ärkan, külm higi laubal, sest näen unes, et see kõik oli maksumaksja raha eest. Ja siis on ainult vaikus ja lagi ja siis hakkan ma - mõtlema…

Arusaadav, Eesti erameedial pole vahendeid, aga avalik-õiguslikul pole millegipärast tahtmist. Kogu lugupidamise juures ERRi inimeste suhtes, kes on kõik kindlasti väga tublid ja professionaalsed inimesed, on selge, et fookus on nihkunud meelelahutusliku ja sisepoliitilise sisu ning produktsioonitaseme peale, millest vähemalt esimese võiks küll pea täielikult erakanalitesse anda, mis omakorda annaks neile niigi kokku kuivava tulu teenimiseks lisavõimalusi, mille läbi ka nende haare suureneks. Sama on sisepoliitikaga: miks ei võiks debati- ja arutelusaadete segmenti rohkemas mahus erakanalitele jätta? Raske on uskuda, et need toimumata jääks.

Aga mida siis ERR võiks teha?

Mina pakun välja, et realiseerida Eesti meediamaastikul oma unikaalset positsiooni ja tegeleda rohkem välisilma ja -poliitika kajastamisega, tuua meieni rohkem sisu mujalt maailmast, näiteks kasvõi Brüsselis toimuvast Eesti inimesele sisukat ja aktuaalset ülevaadet andes. Ja teistpidi, pöörata rohkem tähelepanu näiteks Eesti kultuuriürituste ja sündmuste kajastamisele ja salvestamisele. Ja seda kõike venekeelsete subtiitrite, dubleeringu või paralleelkanalitega. Tõtt-öelda on skandaalne, et kogu ERRi ei tõlgita vene keelde. Kui me tahame venekeelseid inimesi Eesti inforuumi, siis me ei lahenda seda probleemi neile alternatiivse inforuumi loomisega, vaid neile tee loomisega, et nad saaksid sinna üldse tulla. Need ülesanded ei tohiks ka kuidagi konflikti minna ka rahvusringhäälingu seaduses ette nähtud eesmärkidega.

Aga kilp? Kõige parem kaitse on rünnak, nagu öeldakse. Ei ole küll võimalik näppu näidata absoluutse tõe rääkija suunas, aga iga ajakirjanik, kes kunagi mõnd poliitikut praadinud on, teab, et valetaja suunas on küll. On olemas selline portaal, nagu PolitiFact, mis tegeleb USA poliitikute väidete kontrollimise ja nende statistilise paikapidavuse arvestamisega. Miks ei võiks ERR võtta üle sama mudelit ja pidada arvestust väljaannete usaldusväärsuse kohta - analüüsida näiteks iganädalaselt välismeedias ilmunud suuremaid lugusid, osutada valed ja rängalt vigased välja ning pidada arvestust, kes tegeleb pidevalt libauudiste edastamise või välja andmisega, samuti faktieksimustest.

Tegu oleks kindlasti ressursimahuka ettevõtmisega, aga sellel kilbil võiks ka uhkelt kirjas olla Made in Estonia ja koostööle võiks kutsuda ka teiste (demokraatlike) riikide avalik-õiguslikke ringhäälinguid ja ajakirjanikke ning kes teab, sellest võib saada kasvada kunagi suur rahvusvaheline ajakirjanike võrgustik, mis võib kandma hakata ka teisi funktsioone. Kui julgelt mõelda – võib-olla saab sellest isegi Euroopa Ringhääling. Ja Made in Estonia silt jääb ikka väikesena, kuid väärikalt peale.

Nüüd, kui ERR on otsimas uut juhti, otsib ta loodetavasti ka uut visiooni. Nõustuge või mitte, aga üks on nüüd olemas.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.