Kiisler: lihtne ja ehtne. Ilus!

 

 

Kuidas ta seda tegi? Ta rääkis sellest, kuidas meiega lugu on, leebelt, mõistvalt, otsustavalt – jaatavalt. Ta ei rääkinud hirmudest, raskest ja valusast, ei osutanud ohtudele, sest me kuuleme neist niigi määral, mis ületab inimliku vastuvõtuvõime. Kaljulaid valis eelkõige jaatavad, soojad ja inimlikud sõnad – ja see on ka ainus viis, kuidas päriselt kuulajani jõuda, sest et inimene on kord juba nii tehtud, et ta võtab sõnast, ja heast sõnast võtab ta kergemini ja kindlamini kui kurjast. Viis nii kõnelda on emotsionaalse tarkuse tunnus ning ma näen midagi säärast Eesti presidendis esimest korda. Võrrelgem vaid sellega, mida oli meile tänavu öelda eelmisel presidendil Toomas Hendrik Ilvesel: tema mitmes kanalis uudistekski vormistatud Facebooki postitus koosnes peamiselt sellistest sõnadest: hirm, hirmutamine, ülbus, ebakindlus; solvata, mõnitada, sõimata (ma peatun siin, loetelu läheb tegelikult edasi, ja see oli tõesti lühike postitus). Kontrast on terav.

Lause „Me peame rääkima Eesti hingeseisundist“ tegi minust kehastunud tähelepanu. Just seda ma olen alati oodanud – just sellest peabki president rääkima, jah, millest siis veel? Edasine oli küll pisuke pettumus: koduvägivald on oluline teema ning on suurepärane ja vajalik, et president sellest räägib – kuid ma ei arva, et eestlase hingeseisundit vaid sellise käsituse või rõhuasetuse abil avada saab. Hingeseisundi sõna peale ootasin ma midagi laiemat, hõlmavamat.

Aga see laiem ja hõlmav oli olemas, ta oli lihtsalt teises kohas. Mul oli hea meel kuulda, et presidendi meelest saab eestlane olla igaüks, kes tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi, sest ma mõtlen ka nii; ja et keele päristine kaitstudolek seisneb jagamises: mida rohkematele võime seda õpetada, seda parem! Komberuumi üle arutlemisest rohkem läheb mulle korda keel ja sellest kõnelevad kohad presidendi kõnes loen ma pärast veel suurema keskendumisega üle.

Tuglasega alustamine ja Ennoga lõpetamine lõi kõnele kauni ja karge raami. Ma polnud varem mõelnudki, et need Enno read „Mis oli, see on läinud / Mis tuleb, alles ees“ on kirjutatud 1918. Tänu ja tänamine oli teine kõne raamija: alguses tänati kõik Eesti valitsusi, lõpus tänati ajastut, mis meile antud. Tõepoolest, on põhjust olla tänulik, aitäh selle meenutamise eest.

Kommentaar on kirjutatud Delfi palvel - toim.