Piruka pudistamine

Uue valitsuse koalitsioonileping on küll välja reklaamitud kui deklaratsioonide- ja loosungitevaba, kuid tegelikkuses on seal palju teemasid, mis loosungina kõlavad hästi, kuid mille tegelik pale avaldub alles konkreetsete sammude avalikustamisel. Keskendun paarile aspektile, mida praegu juba teame.

Näiteks on asutud ellu viima tulumaksureformi, mis peaks koalitsioonilepingu kohaselt vähendama ebavõrdsust. Julgen kahelda, et sellisel kujul tulumaksreform ebavõrdsust vähendab. Süsteem läheb palju keerulisemaks, tekib palju erinevaid astmeid. Teame maailma praktikast, et mida keerulisem süsteem, seda kergem on inimestel, kel on selleks võimalused, süsteemi keerukust ära petta ja oma tulu peita. Ning paraku, mida suuremaks lähevad vahed, seda suurem on rohkem teenivate inimeste kiusatus kasutada süsteemi keerukust maksude optimeerimiseks.

Kasu väiksem kui kadu

Uued reeglid ei too majanduskasvu, vaid tegelevad lihtsalt raha ümberjagamise küsimusega. Pirukas ei muutu sellest suuremaks, küll aga tekib piruka jagamisel puru, mis kipub maha pudenema ja sestap ka kaotsi minema.

Efektiivsem ja odavam on hallata sellist maksusüsteemi, kus määrad on väiksemad ja erandeid vähem. Mida vähem erandeid, seda vähem on võimalust neid kasutades maksudest kõrvale hiilida. Selle tõestuseks on ka fakt, et näiteks Eestis on just ühetaolise maksusüsteemi tõttu maksunõustajatel tunduvalt vähem tööd kui teistes riikides. Praegu pakutud süsteemi kohaselt on aga astmeid tulemas 6000! Kas keegi tõesti julgeb väita, et selle süsteemi mõistmine ja haldamine ei lähe keerulisemaks ja ebaefektiivsemaks? Julgen kahelda, et maksureformist saadav kasu ületab täiendava kulu ja kao.

Jõukuse ja edu alused on majandusvabadused. Paraku läheb uus koalitsioon järjest enam regulatsioonide ja vabaduste piiramise teed. Kui ei ole selgeid reegleid või on hirm, et töö tulemus võetakse ära või maksustatakse liiga koormavalt, pole erilist motivatsiooni töötada, ammugi mitte tegeleda investeerimise või innovatsiooniga.

Võimalus eksida ka positiivsete sammudega

On positiivne, et koalitsioonilepingus on plaan riigile strateegiliselt ebavajalikud äriühingud võõrandada ja lasta erasektoril toimetada. Viis, kuidas riik oma äriühingute majandamisel käitub, annab selge signaali teistele, kas ja kuidas peaks ettevõtlusega tegelema. Aga lisaks sellele on oluline ka see, et riigile alles jäävaid äriühinguid ei eelistataks majandustegevuses riigi poolt ei seadustesse sissekirjutatud eranditega ega ka tegelikkuses toimiva praktikaga. Kui riigile kuuluvad äriühingud kasutavad konkurentsieeliseid, siis võtab see erasektorile kuuluvatelt ettevõtetelt motivatsiooni tegutseda. Lisaks võib see riigile kuuluvate ettevõtetega konkureerijad ajada pankrotti, sest neil puudub võimalus pöörduda raskuste tekkimisel riigi (näiliselt) põhjatu rahakoti poole.

Riigi äriühingutega seonduvalt on uus valitsusliit lubanud, et nende nõukogudesse ei määrata enam riigikogu liikmeid ja liikmete määramisks moodustatakse nimetamiskomitee. Minu arvates on suhteliselt ükskõik, kes nende äriühingute nõukogud nimetab, küll on aga oluline, et nimetamisprotsess oleks läbipaistev ja lähtuks inimeste võimetest, mitte poliitilisest lojaalsusest ega kontrollitavusest. Palju olulisem on teada vastust küsimustele, millise kompetentsiga inimesi äriühing vajab ning kas nimetatavatel inimestel need pädevused on. Ning kuidas need inimesed kannavad vastutust äriühingu tegevuse eest.

Riigi efektiivne majandamine ja maksüsteemi lihtsus on midagi, millega me maailmas siiani silma oleme paistnud. Meil ei ole head geograafilist asukohta ega majanduse mahtu, millega ettevõtjaid siia meelitada. Selge maksusüsteem on olnud meie eelis. Selle pea peale pööramine peaks olema läbi analüüsitud ja väga selgelt põhjendatud. Hetkel jääb üle vaid kahelda, kas ja kuidas need kiirustades vastu võetud otsused riigi toimimisele ja konkurentsivõimele kasuks tulevad.