Mis töö veel 25 aasta pärast alles on?

Sündivuskordaja pidevas languses

Muutunud olukorras nähti väljapääsu täiendava kogumispensioni lisamises. Kuid jälle ei osatud ette näha, et pärast 2008. aastat juhtub midagi enneolematut ja jäädakse küllalt pikaks ajaks elama intressita maailma. See asjaolu keeras segi kogumispensioni matemaatilised arvutused, kuid pole vähendanud kogumise vajadust ennast. Pigem vastupidi, sest maailm ei arene lihtsamaks muutumise, vaid keerulisemaks minemise suunas. Ei ole mingit kahtlust, et järgmise veerandsaja aasta sees tuleb meil tegemist teha nende probleemidega, mida toob endaga kaasa töö oluline muutumine. Kes oskab praegu ütelda, millised tänastest töödest veel 25 aasta pärast alles on, millised juurde tulevad ja kui palju millise töö eest siis makstakse?

Juba me elamegi maailmas, kus sündivuskordaja läheneb paljudes riikides ühele (mõnes on sellest juba isegi väiksem), intress püsib nulli ligidal ja robotitest saavad järjest uutes valdkondades inimestest paremad töötegijad. Sellele vaatamata peame leidma lahenduse, kuidas tagada vanuritele või töövõimetutele inimestele väärikas elu. Ja mis sama oluline – jätta ka tööealisele elanikkonnale alles töötamise mõttekus.

Aeg uueks lahenduseks

Nüüd tuleb meil kõik senised pensionikindlustuse põhimõtted: solidaarsus (jooksev finantseerimine) kohustuslik kogumine ja vabatahtlik kogumine kuidagi uut moodi kokku köita.

Köita tuleb nii, et pensionikorraldus järjest kiiremini muutuva maailmaga sammu suudaks pidada. Tulevikust teame me kindlalt vaid ühte – minimaalselt vajalik toimetulek tuleb kindlustada kõigile. Kõik, mis üle selle, peab suutma arvestada suurte trendidega maailmas, kuid jääma sõltuvaks ka inimese enda valikutest ja võimalustest. Mida paindlikumaks me mittesolidaarse osa oskame praegu teha, seda stabiilsemaks meie pensionisüsteem oma põhiolemuselt muutub.