Lõpetame ausa ettevõtja karistamise

Elan üle ookeani, puutun iga päev kokku äärmiselt ebaefektiivse ja keeruka maksusüsteemiga. Käin tööl jala, klientide juures Uberi või metrooga. Ma ei ole kunagi endale firma nimele autot ostnud. Firmaautode erimärgistamise ja maksustamise teema mind ei puuduta. Ainus sidepunkt on see, et ma olen ettevõtja. Ma tean, mida tähendab olla ettevõtja, ja mul on kahju ettevõtlikest autoomanikest, keda Eestimaal üritatakse iga hinna eest erimärgistada ja maksustada.

Avalik sektor, ettevõtjad ja töötajad räägivad eri keelt. Ma tean, mida tähendab kultuuridevaheline kommunikatsioonibarjäär. Tihti on selle ületamiseks kasu mõnest loost. IT-sektoris kutsutakse seda kasutajakogemuse kirjelduseks, see aitab mõista kliendi vaatenurka ja vajadusi. Kes soovib, võib nimetada seda muinasjutuks, sest ka muinasjuttude eesmärk on panna lugejat mõtlema.

Muinasjutt väikeettevõtjast ja tema neljarattalisest sõbrast

Muutunud tööpiirid

Eelnev kirjeldab küll väikeettevõtja tööpäeva, kuid võib sama tabavalt sobida ka mõne PR-juhi, turundusjuhi, müügimehe või muu pühendunud töötaja päeva kirjeldamiseks. Üha enam inimesi töötab kodukontoris, paindliku graafiku alusel. Üheksast viieni tööpäevad ei ole enam standard. Loeb töö tulemus, mitte kontoris istutud tunnid. Miks üritame siiski ettevõtluseks kasutatavaid autosid maksustada tagumikutundide ja erisoodustusmaksu põhjal? Suruda peale erimärgistust, identifitseerimaks ning panemaks häbiposti neid, kes õhtul kell kaheksa poe ees autos istudes telefoni teel tööjuttu ajavad?

Milline oleks väiketaluniku kasutajakogemuse kirjeldus, kes kell kaheksa õhtul oma autoga poe ees seisab, lambatall auto tagaistmel? Aga elektriku, kes pärast pikka tööpäeva Elioni logodega tööautoga Selverist läbi hüppab ning koju sõidab, et hommikul kell 7 taas sellesama autoga otse tööle tõtata? Väikese ehitusettevõtte omaniku lugu? Neid kasutajakogemuse lugusid on meedias ohtralt kajastatud. Lugege neid.

Tänapäeva ühiskonna tööharjumused on võrreldes industriaalajastuga palju muutunud ja muutuvad veelgi. Tihti ei ole firmaauto era- ja töösõitude vahele võimalik piiri tõmmata. Nii, nagu ei ole võimalik piiri tõmmata ka ettevõtja puhke- ja tööaja vahele. Joon on hägune isegi iga konkreetse tegevuse lõikes.

Muuseas, ostsin kuu aega tagasi endale kontorisse kalkulaatori. Aga pean tunnistama, et kasutan seda umbes 30% ajast isiklike arvutuste tegemiseks. Mulle on võimaldatud töövahend, mida kasutan ka isiklikuks hüvanguks. Kui palju peaksin järgmise kuu 10. ja 20. kuupäevaks riigile makse maksma?

Kes on oma kalkulaatori, sülearvuti või auto välja teeninud ning seda lisaks tööasjade ajamisele ka isiklikuks tarbeks kasutab, ei peaks erisoodustusmaksu tasuma. Mitte ühegi kasutusprotsendi ega kilovatiskeemi alusel. Tänapäeval enam mitte. Töökeskkond on muutunud. Saan aru, et 21 miljoni euro suuruse eelarveaugu tekkimine oleks riigile raske. Äkki on võimalik teiste asjade pealt kokku hoida? Puhtjuhuslikult, riigi autopargi ülalpidamise aastased kulud jäävad samasse suurusjärku (23 miljonit 2014. aasta andmetel).

Auto tootmis- ja müügitsüklis kogub riik juba hulga mitmesuguseid makse. Kõikide ausate ettevõtjate karistamine selleks, et maksustada seadusi kurjasti ära kasutavaid isikuid, ei ole otstarbekas. Eriti kui needsamad seadused tänapäevase ühiskonna eluviisile juba jalgu jäävad. Kindlasti leiab ka paremaid mooduseid. Kas või autode maksustamise sidumine ettevõtte käibega. See aitaks ära hoida vaid auto soetamise eesmärgil loodud firmade skeeme. Tõsiseltvõetavatel ning Eesti arengusse muude maksude tasumisega panustavatel ettevõtetel võiks olla autokvoot, mis maksustamise alla ei kuulu. Äkki välismeedias meile tihti kaela riputatava rohelise riigi maine hoidmiseks peaks eesmärgistatud maksumuudatus suunama ettevõtteid hoopis rohelisel energial põhinevate autode soetamise suunas? Võimalikke lahendusi on mitu, ei ole vaja tormata. Õpime kasutajakogemuste analüüsi kaudu, huvigruppe kuulates – ja otsustame siis. Ühiskond ja töökeskkond arenevad edasi, peaksime ka maksustamise põhimõtetega paigaltammumise asemel järele liikuma.