Panditulumaks ei kõlba kuhugi

Muutmisvajadust ei ole

Valitsuse plaan muudaks põhimõtteliselt Eesti maksusüsteemi olemust. Ettevõtja ei saagi enam otsustada, kuhu ja kuidas investeerida. Raha seisku pigem kontol, kui et seda sõsar- või emaettevõtja tegevusse investeerida. Maksusüsteemist kaob läbiv põhimõtteline selgus ning ilmselt ei pea me kaua ootama, kuni valitsus leiab järgmise ettevõtlusharu, kuhu investeeringuid rohkem ei soovita.

Valitsus on kava kaitstes ettekäändeks toonud, et mõned suurkontsernid kasutavad meie maksusüsteemi kurjasti ja annavad laene, mida ei kavatsegi tagasi maksta. Selle argumendi lükkab ümber fakt, et see probleem on juba lahendatud. Maksuametil on õigus klassifitseerida ümber tehinguid, mille vorm ei vasta nende majanduslikule sisule, ning maksuamet on seda õigust ka agaralt kasutanud. Seega maksusüsteemi kurjalt ära kasutajate tarbeks ei ole vaja seadust muuta.

Probleemi põhiolemusest on ka veidi raske aru saada, sest igal juhul tuleb laenule – on see siis antud tavalise laenuna või kontsernikonto kaudu – arvestada turuintressi. Ehk laenude andmisega kasvavad Eesti ettevõtete kasumid ning võime veelgi rohkem investeerida. Kui laen on antud välismaale, tähendab see sisuliselt, et Eesti saab endale tükikese seal toimuvast ettevõtlusest. Kasumite kasvuga kasvavad ka vajadused halduse, kasutatavate teenuste ning lõpuks ka kõrgelt kvalifitseeritud ja tasustatud tööjõu järele. See oligi Eesti tulumaksusüsteemi eesmärk siis, kui see loodi. Kas valitsusel on nüüd siis mõni muu eesmärk?

Kaotame unikaalsuse

Eesti maksusüsteemi potentsiaal on kasutamata. Probleemiks on vähene tuntus ja kahjuks ka usaldusväärsuse puudumine. Kogu maksusüsteemi olemasolu ajal on seda varitsenud mingi oht. Alguses arvati, et selle keelab ära Euroopa Liit, pärast on seda varitsenud Eesti poliitikute jutud. Samas on meie maksusüsteemil mujalt tulnud investori jaoks mõte üksnes siis, kui tal on tõepoolest võimalus kasumit aastate jooksul reinvesteerida. Maksusüsteemi, mille põhiline eelis seisneb järjepidevusest ja aastate tööst tekkinud kasus, on raske maailmas müüa, kui selle maksusüsteemi säilimist saab ehk lubada kuni järgmiste valimisteni.

Oli suur kergendus kuulda hiljuti vahetunud valitsuse lubadust maksusüsteem säilitada, sest seega oleksid kõik olulisemad parlamendierakonnad Eesti maksusüsteemi taga. Valitsuse praegune kava tõmbab aga meil vaiba jälle alt. On võimatu sihtriiki valivale investorile Eesti kohta maksutulpa pluss kirjutada. Jälle peame kirjutama, et Eesti maksusüsteem on küll paberil väga lahe, aga meil ei ole aimugi, kui kaua see säilida võiks.

Valitsuse kava on lühinägelik ega too uusi püsivaid maksulaekumisi. Tulemus on vastupidine. Pärast muudatuse kehtima hakkamist oleks ju rumal anda laenu, mis maksu alla läheks. Rumal oleks ka Eestisse investeerida, kui muus osas üldiselt sarnase ärikeskkonnaga naaberriigis on tulumaks väiksem. Vajalike muudatuste tegemiseks tuleb ettevõtteil ilmselt ühekordselt maksu maksta, aga hiljem on maksulaekumised selle võrra väiksemad.

Valitsus võiks Eesti maksusüsteemi potentsiaali kärpimise asemel keskenduda selle kasutamisele. Marek Helmi programm maksuhalduri bürokraatia vähendamiseks oli paljulubav ning seda tuleks jätkata ja kiirendada. Meie maksusüsteem oleks usaldusväärsem ja läbipaistvam, kui ka siirdehindade – eriti intresside osas – oleks olemas selgemad juhendid ning võimalikud siduvad eelotsused. Võiksime võtta eeskuju Hollandist ja teistest riikidest, kes aktiivselt panustavad oma maksusüsteemide eeliste tutvustamisse.