Oravate allakäik jätkub

Kui Reformierakonna tagatoa pealikuks peetud Rain Rosimannus on erakonna juhtorganitest juba mõnda aega eemale hoidnud, siis nädalavahetusel valitud uude juhatusse ei kuulu ka Keit Pentus-Rosimannus. Kristen Michal aga oli end tagatuppa sisse seadnud peasekretärina ja ei lahkunud sealt ka peale ameti üleandmist Martin Kukele. Kahe aasta eest otsustati ukse peale kõlkuma tuua ka Taavi Rõivas, kes sulges nüüd ukse väljastpoolt. Seega võiks loota, et kogu Reformierakonna tagatuba on viimaks tänavale tõstetud ning uks kas lõplikult laudadega kinni löödud – või käib seal tõsisem tuulutamine, et Hanno Pevkur ja sõbrad saaks sisse kolida.

Tagatuba on küll halvamaiguline väljend, kuid iseenesest on normaalne, et juhi ümber tekib väiksem ring inimesi, kellega nõu peetakse ning kellega koos tehakse igapäevaseid ja ka pikemaplaanilisemad juhtimisotsuseid. Juhatus koguneb liiga harva ja on liiga suur foorum. Sinna on mugavam minna ideega, mitte selle toorikuga. Asi läheb viltu siis, kui tagatuba ja juhatus kaotavad kontakti ning see väiksem seltskond osutub tegelikuks juhtimisorganiks.

Michal, Rosimannused ja Lillo on halva tagatoa musternäidis. Võimalik, et neid on kohati ka üle müstifitseeritud, kuid nüüd igatahes on neil erakonna juhtimise hoovad käest võetud. Tõsi, Michal jätkab ilmselt ka edaspidi erakonna volikogu esimehena, kuid administratiivne ressurss (kontor) on tal käest libisenud. Michali toetajatest jäid juhatuse ukse taha nii Yoko Alender kui ka Heidy Purga, samas kui Pevkurit toetanud naispere oli tunduvalt edukam. Peasekretärina jätkab veel Reimo Nebokat, kes veel mõni kuu tagasi süüdistas Siim Kallast Kremli-meelsuses. Usun, et pikka pidu Nebokatil enam ei ole, kui just tegemist ei ole keskerakondlase Jaanus Karilaiu Reformierakonna versiooniga, kes tuulelipuna sobiva suuna võtab.