Igavat uut aastat!

Kuid ainult füüsiliselt. Ka täna õhtul ei saa ma jätta Süüriale mõtlemata. See kurbus on piisavalt lähedal, et mõista – rahu ja heaolu ei ole kunagi iseenesest mõistetavad. Nende nimel tuleb teha iga päev tööd, täpselt nii nagu oma pere heaolu nimel.

Selle töö nähtavad viljad, näiteks üle-euroopaline avalik diskussioon Euroopa kaitsmisest või NATO tegevus kollektiivkaitse tagamisel, võivad vahel tekitada meis tunnet, et meiegi oleme otseselt ja vahetult ohustatud. Siiski – kas pole parem see arutelu ja sellest sündinud otsused, kui vaikimine ja otsustamatus? Ohud ja riskid sünnivad vaikimisest ja otsustamatusest, mitte tegutsemisest.

Nii tulebki seda rahutut maailma võtta – tunda kaasa ja aidata neid, kes hetkel kannatavad.

Teha selgelt ja avalikult omad järeldused ja tegutseda nii, et meie rahu ja areng oleksid tagatud.

Sedasi ongi Eesti riik toiminud. Just sellepärast pole meil põhjust uut aastat alustada muretsemisega oma turvatunde pärast.

Aga aasta viimastel minutitel tahan hoopis meenutada seda head, mida Eestimaa inimesed on tänavu teinud. Seda on palju. 60 Eesti inimest seisavad hetkel rahu eest Liibanonis, Malis, Iraagis, Kosovos ja Afganistanis. Üks väike tüdruk leiutas äpi, mis tuletab lapsevanemale meelde õiget hetke, mil lasteaiaaknalt järele viipavale lapsele julgustavalt lehvitada. Kümneid tuhandeid kordi aidati vanaemadel kokku jooksnud arvuteid lahti harutada. Kallistati miljoneid kordi oma lapsi ja vanemaid.

Tehti ja parandati sadu tuhandeid eksami- ja kontrolltöid. Õpiti järgmiseks suveks laulupeo laule ja tantse. Tehti 10 000 inimese täistööaja jagu vabatahtlikku tööd.

Mõned nimetatud teod võivad eraldi tunduda tavalistena. Kuid iga selline samm mõjutab suurt pilti. See, millises keskkonnas me iga päev elame, sõltubki just väikestest asjadest. Kõik need üles loetud – ja veel lugematul arvul teisigi häid tegusid – tähendavad, et Eesti on jälle natuke parem paik.