Ei toonud Obama tšeindži, ei meigi Trump Ameerikat greitimaks

Kui aasta lõpus tundub, et kõik on suhteliselt püsilik ja midagi justkui ei juhtunudki, siis võib järeldada kaht. Kas ei juhtunudki ja kõik uudiskünnise ületanu oli mull ja tühivaht või siis juhtus piisavalt palju piisavalt olulist, et hoida ära hullemad variandid. Ning see tegelik ja olulik ei pruukinud meie teabevälja veel sattudagi.

Kindlate, lihtsate, selgete, arusaadavate ja enamasti valede põhjus-tagajärje seoste väljatoomiseks on aasta ilmselgelt lühike aeg. Suurt tähelepanu pälvivad sündmused nagu presidendivalimised võivad küll tuua välja ja muuta klaarimaks ühe või teise poliitilise süsteemi head ja vead (nagu aina meelelahutuslikumaks muutuv ja ameti sisulist kaalu arvesse võttes röögatu meediakattega valimisprotsess Eestis või juba aastaid 50/50 juures kaalukõõluv valimistulemus Ameerika Ühendriiges, mis meenutab üha enam kullikirjaviset), ent juba keskpikas perspektiivis ei pruugi need sündmused ja nende tulemus üleliia olulised olla. Juhul, kui süsteem on piisavalt tugev, et liiga suured paadikõigutused välistada. Ei toonud Obama tšeindži, ei meigi Trump Ameerikat greitimaks. Siiski pole tõenäoline, et Trump kohe ja igaks juhuks Nobeli rahupreemia koju toob. Obama vähemasti pingutas takkajärele tublisti, et see ära teenida.

Eestis võib valitsusevahetus seekord isegi märgilisem olla. Päris vasakpöördeks ei saa seda nimetada ning suurteks pööreteks ongi me riik na haprake, ent väga pikalt väga ühes suunas riigiliigutamise lõpust võib värsket algust loota ikka. Riigiga on nagu laevaga – kui tüüri kogu aeg ühes suunas hoida, saavutad parimal juhul ringliikumise. Aga vastutuult seilatakse ju siksakis: väheke paremale, väheke vasakule, peaasi, et edasi. Nõnda on lootust kohale jõuda. Kui teatakse, kuhu tahetakse jõuda. Kui ei, on ka ringliikumine päris mõnus. Näeb merd ja saab mööduvatele laevadele reipalt tuututada. Ja siinkohal võib suunamuutus osutuda ka oluliseks majandussündmuseks.