Unustame sõja

Olukorra jätsid endast maha Toomas Hendrik Ilves ja peaministriparteist Reformierakond. Sõjahüsteeria, mis meid praegu igast nurgast kummitab, on aastakümnepikkuse töö pärand. Sellest päeva-paariga lahti saada polegi võimalik. Me ei ela ammu enam musta laega toas, vaid isetehtud mustas augus. Eesti on olnud korraga kõige rohkem ohustatud ja kaitstud riik. Putin vihkab vabadust, venelased esindavad Putinit, NATO kaitseb iga Narva ruutsentimeetrit nagu New Yorki (Taavi Rõivas). See on silmamoondamistrikk, mis võitnud REle valimisi (ja Toomas Hendrik Ilvesele kohalemääramisi), aga jätnud Eesti väga nõrgaks nii seest kui väljast. Väljast, sest Eesti on täna rinderiik, mis tunneb oma vaenlast kordades paremini kui liitlasi. NATO garantii pidi olema kivisse raiutud igaveseks. Loomulikult mõjub šokina mõistmine, et artikkel 5 ei jõustugi nupulevajutusena, vaid poliitiliste konsultatsioonidena, kus lõpuks otsustab parajasti ametis olev USA president, mis on tema rahvuslikes huvides. Kandidaadipakist jokkerina tõmmatud Trump ongi nüüd põhjustanud diplomaatilise läbipõlemise, mis vajab kahekuist reset’i.

Olukord on sealjuures palju halvem, kui paistab. Eestisse, Lätisse ja Leedusse peaksid kevadel saabuma NATO pataljonid. Veel pole põhjust kahelda, et nad võtavad asja tõsiselt: briti sõdureist saaks konfliktis osa Eesti brigaadist. Kuid üha rohkem on potentsiaalselt apokalüptilisi lahtisi otsi. Mis saab, kui USA loobub Trumpi all operatsiooni toetamast? Kas britid tulevad — või kui tulevad, siis selleks, et ohu korral lahkuda? Mida teeb Kanada Lätis ja Saksamaa Leedus? Kui üks neist lahkub, ons teised valmis jääma? Kuna NATOl puudub see jõud, peavad britid jt turvama oma sõdureid omaenda lennuväe ja laevastikuga. Konfliktis peaks nad meie kaitsmiseks esmalt neutraliseerima Kaliningradi.

Nagu näha, jõuame kiirelt õudusstsenaariumiteni, kuid see on vaid algus. Juba täna peavad Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa väga vaikseid, kuid väga tõsiseid keskustelusid selle üle, kes ja kuidas pakuks Euroopale tuumatagatise ilma USAta.

Hirm meie peades

On ainult üks helgem külg: kui Eesti on kuue kuu pärast sõltumatu ja terviklik, siis teame vähemalt, et suur osa hirmust Putini ees pesitseb meie endi peades. Sel juhul avanevad ehk loodetavasti ka perspektiivid, kus Eesti ei ole enam alati sõda ootav rinderiik. Kaitsevõime tugevdamise kõrval saaksime sel juhul tegeleda haavatavustega, mille ravi tugevdaks kogu ühiskonda: esmajoones venekeelse kogukonnaga. Nad on iga konflikti ajend, ometi on võim neid primitiivses usus NATOsse väljakutsuvalt tõrjunud. Venelased, meie tänased e-palestiinlased, tuleb päriselt lõimida, ükskõik kui valus või võimatu see ei tunduks. Vaid nii saab Eesti tagasi kontrolli tuleviku üle.

Võimalik muidugi, et selleks on hilja ja Ilvese-Rõivase doktriin on meile maksnud vajaliku aja. Sel juhul ütleb kaine analüüs, et Putini doktriin ei näe seni ette mitte kogu riigi vallutamist, vaid administratiivosa anneksiooni, millega mürgitatakse sisepoliitika ja sandistatakse riik — nagu see on juhtunud Gruusias, Moldovas, Ukrainas.

Eestil peab olema plaan B mitte üksnes riigi pilve kolimiseks, vaid elu jätkumiseks Ida-Virumaa “amputeerimise” korral. Vabaduse võti on kontroll oma saatuse üle. Sõja üle pole me endile tänaseks kontrolli jätnud.

Seega, unustagem sõda. Muu hulgas majanduses, mida Eestis on seni arendatud 1930. aastate Itaalia liine mööda (mille juurde Kristen Michal just on lubanud naasta). Keegi pole kokku arvestanud investeeringuid ja SKT kasvu, mille Eesti on kaotanud pidevas sõjaks valmistumises. Sellest võiks alustada.