Uue valitsuse maksusodi

Hea fiskaalpoliitika sõltub väga suurel määral sellest, kuidas osatakse ühendada maksude fiskaalne ja käitumist mõjutav funktsioon. Seni on Eesti selles valdkonnas enam-vähem hakkama saanud, kuigi on olnud ka libastumisi. Põhjus, miks suuri vigasid pole tehtud, on lihtne: võimalikke muudatusi on üldjuhul arutatud huvigruppidega ning hinnatud iga liigutuse mõjusid eelarve tuludele ja kuludele aga ka inimeste ja ettevõtete käitumisele. Põhjalike mõjuanalüüside koostamine on eriti oluline väljakujunenud maksu- ja majanduskeskkonnaga riigis, mille hulka Eesti kahtlematult kuulub.

Eesti uus valitsus on aga väljakujunenud head praktikat muutma asunud. Ma ei hakka siin kirjutama seadusrikkumistest ja õigusalastest küsitavustest, sellest on rääkinud teised. Mõjuanalüüsidest loobumine ning muudatustega sahmimine – kord nii, siis naa ja lõpuks kolmandat moodi – viitab sellele, et uus valitsus on asunud lõhkuma üht majanduskasvu ja Eesti senise edu alustala – Eesti head maksukeskkonda. Seda lihtsalt selleks, et näidata oma jõulisust ja teha reforme. Ükski analüüs – olgu tehtud Eestis või välismaal – ei ole osutanud vajadusele teha Eesti maksusüsteemis kardinaalseid muudatusi. Veelgi enam, ettevõtjad on kutsunud üles olema maksude muutmisega ettevaatlikud.

Maksude stabiilsus, muudatuste ennustatavus, maksusüsteemi lihtsus ja arusaadavus ning ettevõtlust ja tuluteenimist soodustavad lahendused on olnud pikka aega Eesti ärikeskkonna positiivsed tunnusmärgid. Loomulikult ei saa maksukorraldus olla ajas muutumatu – nii nagu muutub ühiskond ja probleemid, tuleb muuta ka makse -, kuid seda tuleb teha kaalutletult.

Samal ajal kõrgemapalgaliste maksukoormus tõuseb ja netotulu väheneb. Iga vastutustundlik ettevõtja püüab sellist vähenemist kompenseerida brutopalga tõusuga, see tähendab, et suurenevad ka sotsiaalmaksu kulutused ehk kokkuvõttes tööjõukulud kasvavad. Nad kasvavad seal, kus tegelikult on juba aastaid oodatud tööjõukulude langetamist ja seal, kus luuakse suuremat lisandväärtust. Kuid lisandväärtuslikuma tootmise kasvatamine on olnud aastaid Eesti eesmärk. See on ainus viis, kuidas Eesti saab püsivalt ja pikaajaliselt oma majanduskasvu suurendada. Niisiis tegutseb valitsus otseselt Eesti majanduskasvu vastu.

Väga häiriv on ka valitsuse ja rahandusministri viis, kuidas räägitakse madalapalgaliste maksuvabastuse asendamisest suurema maksuvabamiinimumiga. Nimelt välditakse ütlemist – või tehakse seda pika jutu viiendas-kuuendas lauses –, et esimene kaotatakse juba järgmisel, 2017.aastal, kuid maksuvaba miinimum tõuseb alles ülejärgmisel ehk 2018. aastal. Oleks aus öelda, et 2017. aastal on nii madalapalgalistel kui ka teistel üks ühine maksuvaba piir 180 eurot kuus ning reaalselt madalapalgalised järgmisel aastal oma tuludes kaotavad (10eurone maksuvaba piiri tõus võetakse ära soodustuste ja ühisdeklaratsiooni võimaluste olulise kitsendamisega).

Automaksust

Sellega on muidugi uus valitsus tekitanud ikka paraja segaduse. Alguses oli jutt, et tuleb automaks. Teades, et seda saab kehtestada üksnes uutele autodele, tundus pakutud maksutulu ulmelisena. Seejärel selgus, et soov on maksustada ka kasutatud autod ning nimetada asi riigilõivuks. Viimane on järjekordne IRLilik sõnadele uue tähenduse loomise katse, mille põhjuseks on asjaolu, et valimistel lubati seista selle eest, et automaksu ei tule. Siis selgus, et Euroopa Liidu reeglid kasutatud autode maksustamist pakutud viisil ei luba (küsiks siin, kuidas oli üldse võimalik sellise ettepanekuga välja tulla). Samas oli pahameel avalikkuses paisunud juba väga suureks ning kogu automaksuga seotu probleemsus ülimalt selge. Nii ei jäänudki rahandusministril muud üle, kui taganeda lubadusega, et vaatame-kaalume ja tuleme uuesti. Jõudu otsimaks autode seadusliku maksustamise teed, mis annaks koalitsioonileppes nõutavad miljonid tulu.

Soovituseks

Ma mõistan, et uus valitsus soovib oma majandus- ja maksupoliitikat ellu viia. On olemas ilmavaatelised erinevused ning riigikogus saab ja tulekski nende üle vaielda. Kuid praegu läheb põhiaur hoopis millelegi muule – sellele, et rikutakse seadusi, et rikutakse riigikogu head tava, et olulisi otsuseid langetatakse uisapäisa ja kiirustades. Küllap oleks opositsioon ka sõbralikum, kui oleks pandud tähele, et:

Asju tuleb ajada seaduslikult ning valitsusvahetus on demokraatlikus ühiskonnas normaalne, mitte erakorraline, asi ning seega tuleb uuel valitsusel alati arvestada eelmise valitsuse otsustega ja sellega, et ei ole võimalik teha kohe järske muudatusi ja pöördeid maksupoliitikas või laiemalt poliitikas.Maksumuudatusi tuleb analüüsida ja kaaluda nii fiskaalsest, legaalsest kui ka inimeste käitumist mõjutavast aspektist ehk tuleb teha mõjuanalüüsid ning need tuleb teha enne maksumuudatuste riigikokku saatmist, isegi enne valitsuse ette minemist. Viimast muide seekord ei tehtud – maksumuudatused kleebiti hoopis teise eesmärgiga eelnõu külge.Kiirustamine ja sahmimine on kurjast, see mõjub halvasti majanduskeskkonnale ja ettevõtlusele, kuna tekitab ebakindlust ja see on asi, mida ettevõtjad ei armasta.

Rahandusminister ja teised koalitsiooni liikmed on üritanud automaksu tagasivõtmist näidata kui nende valmisolekut vajadusel vigu tunnistada. Tegelikult on parem, kui vigu välditaks, ja selleks tuleb eelnõusid menetleda vastavalt seadusele.

Kui praegune valitsus oleks tahtnud vähegi arukana välja paista, siis oleks rahandusminister pidanud tagasi võtma mitte üksnes automaksu kehtestamise idee, vaid ka muud maksukobara osised. 2017. aastal on võimalik peale põhjalike ja sisuliste mõjuanalüüside (praeguste puhul on tegemist poolikute fiskaalsete arvutustega) koostamist, parlamentaarseid debatte ja seaduspärast eelnõude menetlemist jõustada need maksumuudatused, mis tõesti on asjalikud, seda ehk ka opositsioon toel.

Allikas: Maris Lauri blogi