Mida teha kihutajatega?

Vähem kihutamist

Lahendus aitaks kindlasti kaasa ogara kihutamise vähendamisele, mille tulemusena näeme pilte pooleks lõigatud ja esiosata autodest. Teadmine, et iga kiiruseületus fikseeritakse 100% täpsusega vähendab kindlasti kihutamist (keegi ei sõida meist teadlikult sisse kiiruskaamerasse 120 km/h). On väheusutav, et selle tulemusena hakatakse sõidukeid Lätti registreerima.

Teine probleem on ilmastikuoludest lähtuvalt valesti valitud kiirus (see ei tähendagi ilmtingimata kihutamist). Siin tuleks kasutusele võtta n-ö targad liiklusmärgid. Kristjan Vassil tegi Nordic Digital Day raames põneva esitluse, tuues välja, et teaduslikult omavad liiklusõnnetused algoritmilisi tunnuseid. See avastus ütleb seda, et statistiliselt on õnnetusi võimalik ette ennustada. Lihtsustatult juhtuvad need alati kindlas kohas ja kindlate tunnuste kokkulangemisel, olgu selleks siis kiilasjää, pimedus, sademed, esimene lumi vms.

Eestis on teedel üle 300 teeilmajaama, mis registreerivad reaalajas õhutemperatuuri, tee temperatuuri, saju intensiivsuse, õhuniiskuse, tuulekiiruse, nähtavuse jne. Kasutades Vassili algoritme ja teeilmajaamade reaalaja teavet, oleks võimalik teada suure tõenäosusega õnnetuste tekkimise võimalikkust teelõikudel. Viimase kahe tulemust võikski kasutada nn tarkade liiklusmärkide puhul (reaalajas muutuvad elektroonilised liiklusmärgid). Esialgu kasvõi nendel teelõikudel, kus kõige sagedamini ilmastikust tingitud õnnetusi juhtub.

Näiteks juhul, kui on teada, et teekate on lumest puhastamata, ning väljas on tugev sadu või halb nähtavus, siis ei peaks andma inimesele võimalust panna enda ja teiste elu ohtu, punnitades ikkagi 90 km/h välja, vaid kiirus peaks olema piiratud näiteks 60–70 km/h kuni ilmastikuolude paranemiseni (sh vastupidi: kui ilmastikuolud lubavad, siis suurendada piirkiirust). See vähendaks pingeid ka nendel juhtidel, kes juba praegu soovivad halva ilmaga aeglaselt ja turvaliselt koju jõuda, ilma et keegi taga täistuledega vilgutaks.

Kuivõrd praegu kasutatakse madalama intelligentsusega liiklusmärke, siis pole võimalik iga tormi või täiusliku ilma peale joosta plekktaldrikuid vahetama. Seevastu pakutud lahendus oleks vundament tuleviku innovatsioonile, kus saaksime rääkida juba personaliseeritud liiklusest ja selle järelevalvest.

Suur kaotus majandusele

Kahtlemata on riigi suurim vara inimesed ise. Ka majanduskasvu eelduseks on ja jääb alati inimesed. Rääkimata positiivsest iibest, inimeste tagasitoomisest või muust demograafiaga seotud poliitikast, on veelgi olulisem luua nendele ka turvaline elukeskkond. Näiteks liikluses saab igal aastal surma pea 100 inimest ning vigastada üle 1000 (sh kümne aastaga on vigaseks sõitnud ennast Viljandi jagu isikuid). Kui olla küüniline, siis on välja arvutatud, et ühe inimelu hind on ligi 8,5 miljonit eurot – ilmselt tuleb ka selle aasta riiklikuks liikluskaotuseks ligi 850 miljonit eurot. Kahtlemata tuleks neid arve võtta teatud reservatsiooniga, kuid seda mõlemas suunas – st me ei saa kunagi teada, kas teedel hukkunute seas võinuks olla ka Eesti Nokia looja.

Kas tehnoloogiaajastul peaksime liiklussurmade puhul laiutama käsi, nagu 20. sajandil võeti paratamatu nähtusena kopsupõletikku, peavad otsustama poliitikud ja ametite juhid. Usun, et välja pakutud ja käega katsutavad lahendused töötaksid, ning juhul kui nende tulemusena õnnestuks säästa kas või üks elu, oleksime selle võrra kõik rikkamad. Kogu ühiskond. See pole mugavusteenus, kuidas ennast paremini internetipangas autentida, vaid siin räägime konkreetselt inimelude säästmisest.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.