Salapärane 14% – kellele ja milleks?

Võistlus Läti ja Leeduga

Ettevõtte tulumaksuga on oht, et kõigi teiste võrdsete tingimuste korral oleks Läti ja Leedu meist teatud välisinvestorite silmis ligitõmbavamad. Seda seetõttu, et kuigi meil kehtib maksuvabastus jaotamata kasumile, luuakse ettevõtteid pidades silmas pikaajalist eesmärki, milleks on kasumi teenimine ja väljamaksmine investorile. Siinkohal ei ole kõik investorid võrdselt huvitatud meie maksu edasilükkamise võimalusest ning Läti ja Leedu saavadki pakkuda 15% kasumimaksu. Meie aga kolmandiku võrra kõrgemat määra. Viis protsenti on ettevõtte kasumlikkusele küllaltki oluline tegur ka selle teadmise taustal, et üldiselt ei sea investorid sihtriigi valikul makse esikohale. Loeb turu suurus, tööjõu olemasolu ja selle kvaliteet, stabiilsus, turvalisus, taristu ja bürokraatia vähesus, ent kas kõigis nendes tegurites ületame me nt Soomet, kellel on kasumimaks samuti... 20%?!

Idee, millest nüüd sai värske koalitsiooni ettepanek, seisneb selles, et regulaarselt ja stabiilselt jaotatud kasumit maksustataks väiksema määraga – nt 14%. Samas peaks säilima ka meie süsteemi peamine eelis – et maksustatakse ainult jaotatud kasumeid. Rahvusvaheliselt üsna konkurentsivõimeline määr kehtiks vaid keskmisele kolme lõppenud aasta kestel jaotatud kasumile. Seda ületavat osa maksustataks jätkuvalt 20%ga. Detailid vajavad lihvimist, kuid võib olla kindel, et selline süsteem soodustab kasumi jaotamist senisest enam ja tõstab Eesti atraktiivsuse välisinvestorite silmis uuele tasemele. See tähendab maksulaekumistele nn positiivset riski, mis tuleneb uutest välisinvesteeringutest. Analüütikute hinnangud, mis läksid koalitsiooni nn Excelisse, on vaatamata suurtele numbritele siiski konservatiivsed, sest käitumislikku muudatust (loe: suuremaid dividende) 2/3 maksumaksjate puhul ei oodata. Maksueksperdid, kellega oleme suhelnud, suhtuvad ettepanekusse positiivselt.

Kuidas kolme aasta arvestus käib?

Madalam määr kehtiks, nagu öeldud, stabiilsete ja regulaarsete jaotatud kasumi kohta. Kuna aastad pole vennad, on mõistlik vaadata ühest aastast pikemat perioodi. Kolmeaastane periood pakub piisavalt paindlikkust vajalike investeeringute ajastamisel, ent samas ei ole liiga pikk aeg soodsama määra õiguse väljateenimiseks. Kasumile saakski rakendada soodsamat määra kolme viimase aasta keskmiselt jaotatud kasumi ulatuses. Seda keskmist ületavas osas kehtiks senine 20% maksumäär. Kui äriühing on igal aastal kolmest maksnud 800 000 kasumit ja neljandal aastal maksab välja 1 miljoni, siis sellelt miljonilt maksab ta 800 000 ulatuses 14 protsenti ja ülejäänud 200 000 20% tulumaksu (süsteemile vastavates määrades mõistagi - 14/86 ja 20/80). Ning järgmisel aastal on tal kolme aasta keskmine jällegi kõrgem. Arvesse läheks vaid maksustatav dividend – eelnevalt korra juba maksustatud kasum, mida saab maksuvabalt edasi maksta, õigust soodsamale määrale ei tekita.

Mõni võib öelda, et see, kes soovib investeerida pärast stabiilset kasumivoogu, saab karistatud kolmeaastase tsükli katkestamise eest kõrgema maksumääraga. Tegelikult aga ei pea see nii olema. Kasumit võib soodsama määra jätkuvaks nautimiseks välja maksta, ent kohe pärast 14% maksu tasumist kapitali suurendamisena tagasi sisse maksta. Sel juhul on võimalik teha investeeringuid ja samal ajal mitte kaotada maksumääras järgnevatel aastatel. Alternatiivina lisaks siis ka selle tõiga, et ettevõte ei ole  investeerimisel seotud ainult omakapitaliga, vaid saab hea kapitaliseerituse korral ka laenu võtta, ka omanikult.

Üleminek uuele süsteemile peaks kestma samuti kolm aastat, mis on õiglane seni kasumit 20%ga maksustanud ettevõtete suhtes ja arvestab riigieelarve võimalustega. Esimese arvessemineva aasta jaotatud kasum, mida maksustatakse ikka veel 20%ga, jagatakse kolmega ja see on summa, mida teisel aastal saaks välja maksta 14% maksuga. Esimese ja teise arvessemineva aasta kasumi summa jagatakse samuti kolmega ja see on kolmanda aasta soodusmääraga dividend. Järgmisel, neljandal aastal on üleminek lõppenud ja edaspidi rakendub soodusmäär kolme viimase lõppenud aasta keskmisele kasumile. Vältimaks suurte dividendide väljamaksmata jätmist vahetult enne süsteemi jõustumist võib kaaluda, et uue süsteemi jõustumisel loetaks esimest aastat juba lõppenuks.

Mis saab füüsiliselt isikust?

Uuele süsteemile üle minnes tuleb meil loobuda füüsilistele isikutele seni rakendunud vabastusmeetodist, mille kohaselt dividendid ei kuulu füüsilise isiku tulude hulka. Vastupidine oleks ohtlik, sest see tekitaks ettevõtte ja füüsilise isiku maksustamise vahele senisest suuremad käärid ja nn OÜtamine saaks korralikult hoogu juurde.

Õnneks tähendab vabastusmeetodi kaotamine seda, et kohaliku ettevõtte kohaliku omaniku jaoks jääb kehtima senine maksukoormus selle vahega, et ettevõtte poolt seni makstud 20% asemel tuleb nüüd 14%, aga ülejäänud 6% peetakse kinni juba füüsilise isiku tulumaksuna. Kokku ikka sama 20%. Välismaalt saadud dividendide puhul peaks lubama küll keerulisemat, ent igati õiglast lahendust, mille korral saaks 6% lisamaksu ka tasumata jätta, kui on olemas soov ja võimalus tõendada, et koos ettevõtte kasumimaksuga on sellelt dividendilt varem juba makstud vähemalt 20% tulumaksu. See lahendus ehk kaudne krediit on füüsiliste isikute puhul üsna harv nähtus, kuid see-eest õiglasem, kui lõplik maks 6% kõigile.