Eesti maksusüsteem läheb põhja

Tööjõumaksude aspektist on hea, et tulumaksumäära kallale ei mindud ning stabiilsus säilib. Sotsiaalmaksu alanemise tagasikeeramise puhul üllatab ikkagi see, et seda teevad kaks eelmises koalitsioonis olnud partnerit olukorras, kus seaduse kehtima hakkamiseni on jäänud vaevalt üks kuu.

Kuidas saab ettevõtja poliitikut usaldada?

Sellise järjekindlusetuse korral tahaks küsida: miks peaks ettevõtjad pikaajaliste plaanide tegemisel usaldama tuleviku lubadusi? Arvestada tuleb, et nende kahe muudatuse koosmõjus nihutati maksukoormust veelgi enam töötajalt tööandjale ehk meie maksusüsteem liigub veelgi vasakule. Seega süveneb üks Eesti maksunduse probleem: töötaja ei taju tööandja maksukoormust oma töötasult ega oska seetõttu riigilt vastu nõuda kvaliteetseid teenuseid.

Uus koalitsioon on võtnud sihikule finantssektori, sest on lausa kolm planeeritavat maksumuudatust, millega finantssektor pihta saab. Kõigepealt pangalõivud. Ma kahtlen, et seetõttu keegi oma tegevuse Eestist ära viib, kuid kindlasti mõjutab see otsuseid tulevikus ning võib-olla ka juba Eesti kasuks tehtud otsuseid.

Kui eelmine valitsus mängis finantstehingute maksu mõttega, siis nii mõnigi oluline äriotsus tehti just seepärast Riia või Vilniuse kasuks. Finantstehingute maksu küll Eestis ei tulnud, aga kahju on tehtud. Seega annab koalitsioon pankadele jõulise sõnumi ja põhjustab peakontorites kriisikoosolekuid täpseid fakte teadmata.

Naiivne on arvata, et maksukoormuse tõus ei tule tarbijatele tagasi. Siiski ei peaks valitsus koormama finantssektorit, sh panku, täiendavate maksudega. Kaudselt toob pankadele probleeme ka hoiuseintresside maksustamine ning elusasemelaenu intresside vabastuse piiramine. Hoiuseintresside maksuvabastus muudab teisi finantstooteid konkurentsivõimelisemaks, kuid maksuarvestuse ja -deklareerimise seisukohalt ei soovi ma isegi ette kujutada, mitu rida maksudeklaratsiooni tuleb pangal esitada hoiustajatelt kinnipeetud tulumaksu kohta ning milliste mikroskoopiliste summade deklareerimise ja kontrollimisega tuleb tegelda.

Tänases madalate intressidega ärikeskkonnas võib sellest muudatustest tekkida rohkem tüli kui tulu. Kodulaenu intresside kärpimine 1200 eurolt aastas 300 euroni aastas meenutab aega, kui see piir oli 100 000 krooni aastas. Paistab, et Eesti poliitikud on peenhäälestamise meistrid ja on aastate jooksul suutnud esialgsest suurest summast teha peenraha. Tundub, et see 300 eurot on jäetud ka rohkem „linnukese“ pärast.

Midagi erilist ei juhtu