Ise oled süüdi, kui mullis elad

Sellel mullil on aidanud tekkida sotsiaalmeedia, mis üha enam suunab ja soodustab seda, et saaksid luua omale sobiva infovoo, kuhu kuuluvad allikad räägivad sinu meelest õiget juttu. Tegelikult ei ole vahet, kas seal mullis on liberaalsete või konservatiivsete vaadetega inimene. Nende pilt maailmast on ühtmoodi poolik, sest nad ei taha midagi kuulda sellest, mis käib vastu nende ettekujutusele, kuidas asjad peaksid toimima. Ja kui siis ühtäkki selgub, et tegelikult on maailmas asjad hoopis teistmoodi, saabub šokk ja viha ja otsitakse süüdlasi.

Lugesin huviga, kuidas mastaapsel tehnoloogiakonverentsil Web Summit pandi piltlikult öeldes seina äärde tehnoloogiaettevõtted ja sotsiaalmeedia. Et justkui need on süüdi, et Trump võitis, sest tulevane USA president kasutas firmade loodud platvorme enda propagandaks. Kas laua tootja ka vastutab selle eest, kui tema valmistatud laua ääres hakatakse söömise asemel narkootikume müüma? Igaüks peab ikka ise endale aru andma, kus ta on ja mida ta teeb, mitte süüdistama oma suletud maailmapildis kedagi teist.

Tõsi, väidetavalt on Facebook sättinud oma salapäraseid algoritme nii, et kasutajatele kuvatakse rohkem selliseid teemasid, mida ta on varem meeldivaks märkinud, kommenteerinud või jaganud. Kui sulle ikka üha enam pakutakse infot sind huvitavatel teemadel kirjutavate blogide või arvamusliidrite kohta, siis on raske näha, mis toimub sellest infovoost väljaspool.

Vaata, mis nad teevad

Samas on iga inimene oma valikutes vaba ja kõigil on võimalus jälgida ka enda vaadetele vastukäivaid väljaandeid, et mõista, mis mujal toimub. Näiteks on mul tuttavaid, kes leiavad, et Tallinna TVd ei tohiks olemas olla ega sellele maksumaksja raha raisata, ent kes sellest hoolimata vaatavad sealt aeg-ajalt saateid. Just nende omasaateid, selleks et aru saada, missuguse maailmavaate ja arusaamadega inimesi on veel olemas. Killukesi teistelt planeetidelt näeb-kuuleb ka rahvusringhäälingus, olgu selleks „Pealtnägijas“ esinev paar, kes arvab, et kõik maailma võlad on kustutatud, või „Hallo, Kosmos!“, mida nii palju kirutakse, ent mis aitab tegelikult samamoodi tervikpilti kujundada.

Klassikaline enda hädades teiste süüdistamine on mõnus ja mugav küll, ent meie enda vaimse tervise huvides tasub oma mullist välja astuda ja vaadata, mis mujal toimub, et järgmine suur muutus ei tuleks enam sellise šokina.