Kesk, aga mida te teisiti teete?

Inimlikul tasandil on täiesti mõistetav, et poliitikud võivad tülli minna. Pikki aastaid üksteise kõrval tööd tehes ning väikseid hõõrumisi üksteise otsa kuhjates käibki lõpuks pauk – tagantjärele ei ole hetkel võimalik aru saada, kas see juhtus presidendivalimiste pärast, Keskerakonna sisemise plahvatuse, firmanõukogudest eemaldamise või mõne muu pikaajalise solvumise tagajärjel. Mõistetav ei ole aga dramaatiline arveteklaarimine meedias selle asemel, et diplomaatiliselt ja väärikalt lahku minna ja uus väärtuspakkumine lauale panna.

Ei saa eitada, et pikaajaline valitsuses olemine on tekitanud olukorra, kus võimupartei on rahvast kaugenenud ning inimesed ei tunneta, et nende muresid mõistetakse. Lisaks rahva rahulolematusele on probleeme hõõgumas olnud ka koalitsiooni sees. Reformierakond ei ole leidnud endas sisemist selgust, kuidas tulla ühelt poolt rahvale lähedale ning teisalt koalitsioonipartnerite nõudmistele vastu. Selles plaanis ei saa koalitsiooni lagunemist üllatavaks pidada, hoolimata sellest, et väga suuri vigu ei ole Reformi juhtimisel tehtud.

Kummaliseks võib aga pidada seda, et peale üksteise kallal nokkimise ei ole lauale pandud konkreetset plaani, mida võiks uuelt valitsuselt oodata – peale selle, et nad teevad asju teistmoodi kui Reformierakond. Kui kriitika Reformi suhtes on pikaajaliselt olnud just valitsuse kaugenemine rahvast, siis võimumängude mängimine ja meedia teel solvangute pildumine ei ole see, mis uuele valitsuskoalitsioonile rahva silmis positiivse usalduskrediidi kaasa annaks.