Korjame kõigepealt õunu, mis käeulatuses

Selle aasta esimesel poolel alanesid valitsuse investeeringud pea viiendiku võrra. Kuigi alanemine oli suurim kohalikes omavalitsustes, vähenesid need ka keskvalitsuse tasandil. Valitsuse investeeringute vähesus tulenes peamiselt Euroopa Liidu raha passiivsest kasutamisest ning avaldus rajatiste, näiteks teede, ehitusmahu vähenemises.

Praegune passiivsus Euroopa Liidu raha kasutamises on kahjulik mitmel põhjusel. Esiteks näitab rahandusministeeriumi prognoos, et valitsussektori investeeringud on lähiajal üsna hüplikud – sellel aastal nad vähenevad järsult ning järgmisel aastal kasvavad hüppeliselt. Sisuliselt tähendab see seda, et Euroopa rahast sõltuvad valdkonnad, eriti ehitus, peavad hakkama saama järskude muutustega tellimustes. Teiseks suurendab Euroopa raha kasutamise edasilükkamine võimalust, et selle Euroopa Liidu eelarveperioodi (2014-20) viimastel aastatel tuleb investeeringuid teha tarbetult kiirustades, halvemal juhul võib suur osa vahenditest jäädagi kasutamata.

Kui üht raha ei oska kasutada, kas siis teist oskame?

Kui keskendume eelkõige laenamise vajalikkuse aruteludele, siis jääb ELi abiraha tõhus kasutamine unarusse. Kui me ei suuda riigi rahakoti ühes osas olevat ELi raha kasutusele võtta, miks siis arvame, et laenatud rahakoti avamise puhul suudame olla efektiivsemad? Seitse aastat tagasi, kui eelmine ELi eelarveperiood oli jõudnud samasse etappi nagu praegu, andis sügav majanduslangus tugeva tõuke Euroopa raha aktiivseks kasutuseks. Praegu seda survet näha ei ole.

Valitsusepoolse laenamise puhul ei saa piirduda üksnes aruteluga, mida kõike kasulikku selle rahaga võiks teha, vaid arvestama peab ka seda, kui palju mõjutab laenamine valitsuse investeeringuid ning kuidas sobitub see praeguse majandusolukorraga.

Valitsuse laenamise puhul eeldame tavaliselt, et selle abil saadud raha kasutatakse investeeringuteks, mitte jooksvate kulude katteks. Loogiline oleks oodata, et nendes riikides, kus on aktiivsem valitsuse laenamine, on ka riiklikud investeeringud suuremad. Kahjuks näitavad Euroopa Komisjoni andmed, et viimase viieteistkümne aasta jooksul ei ole ELi riikides olnud positiivset seost laenamise ja riiklike investeeringute suuruse vahel. Ehk teisisõnu on laenuraha kulunud valdavas osas riikides ikkagi jooksvate kulude katmiseks.

Miks soovitada vastutustundetut?

Ka meil on palju neid, kes arvavad, et Eesti väike laenukoormus on kohatu olukorras, kus oleks vaja tõsta õpetajate, arstide, päästetöötajate ja teiste palku. Aga kuidas laenutsüklist, kus jooksvate kulude kasvu kaetakse peamiselt laenuraha arvel, hiljem välja saada? Kui inimene hakkab ostma igapäevast sööki ja pesupulbrit peamiselt kiirlaenude arvel, siis peaksime seda vastutustundetuks. Miks me siis riigile samasugust käitumist soovitame?