Kütusehinna kurb lugu

Trend jätkub

Teema alles kerib tuure, sest teadupärast pole eestlane just kiire otsustaja ning seetõttu on oodata Lätti tankima siirdumise trendis jätkuvat tõusu. Lisaks transpordiettevõtetele käivad Lätis kütuse järel väidetavalt ka muud ettevõtted, kel kütusekulu osakaal üldkuludes kopsakas. Tangitakse kõik ümarad nõud diislit täis ja kodus pumbatakse see ümber muudesse masinatesse. Kuigi tegevus on selgelt ebaseaduslik, kaalub saadud kasu ilmselt võimaliku vahelejäämise riski üle.

Transpordiettevõtetest tuleb aru saada. Avatud Euroopas kandideerivad Eesti veofirmad kõigi teiste riikide vedajatega ning on selge, et kõrge kütusehind mõjutab meie ettevõtete konkurentsivõimet. Kuna diislikütuse hinna mõju on pea igas tootes, mida tarbime, siis on paratamatu, et meid ootab lähiajal ees korralik transporditeenuste hinnatõus ja seeläbi ka kaupade kallinemine.

Kui alkoholi võib jätta joomata ning bensiinimootoriga auto asemel võib pere soetada elektriauto, siis raskevedude jaoks pole veel pikki aastaid diislikütusele näha mingit muud alternatiivi. Just see argument on toonud kaasa pea kõigis Euroopa riikides ettevaatliku suhtumise diislikütuse maksustamisesse – maksude tõus on ju üheks kahjulike toodete tarbimise vähendamise meetmeks, kuid kui diislikütusele puudub alternatiiv, siis tundub ülikõrge maksustamine põhjendamatu ja ülekohtune.

Tegelikult on vähem kahjulik alternatiiv 100% biodiisel, mis kõigis teistes Euroopa riikides on juba aastaid kasutusel ning mis tuleb järgmisel aastal müügile ka Eestis, et aidata Eestil täita Euroopa Liidu liikmesriikidele seatud taastuvenergia kasutamise norme. Kurb lugu on see, et kuna Eestis puudub biokomponentidele maksuvabastus, siis saavad biokütused olema veel kallimad kui senised fossiilsed kütused. Seega seisab meil järgmisel aastal ka ilma aktsiisimaksude tõusuta ees mõningane kütuste hinnatõus.

Kehvem konkurents

Pikemas perspektiivis mõjutab diislikütuse aktsiisitasude tõusudega jätkamine kõiki seotud osapooli negatiivselt. Vedajate jaoks konkurentsi olukord halveneb veelgi, ettevõtete jaoks tõusevad sisendhinnad tänu transpordikulude jätkuvale tõusule ja eratarbijatele tõusevad nii kaupade kui kütuste hinnad. Viimased siis nii aktsiisimaksude tõusu kui biokütustele ülemineku tõttu. Kõik see on talutav vaid juhul, kui mootorikütuste hinnad maailmaturul ei pööra järsku tõusule.

Mootorikütuste jaemüüjate kasumlikkuse ja investeerimisvõimekuse teeb raskeks kahepoolne surve – esmalt diislikütuse müügimahtude langus ja teisalt marginaalide vähenemine, sest hinnasõja abil üritatakse kinni hoida veel alles olevaid (loe: Eestisse tankima jäänud) kliente.

Kasvab mootorikütuste musta turu osakaal – lisaks transpordifirmadele hakkavad Lätist kütust tooma ka teised ettevõtted. Sellise tegevuse kontrolliks tuleks taas tööle panna terve ametnike armee, sest erinevalt idapiirist on lõunapiir meil ilma valveta.

Nagu alguses öeldud, ei ole minu jaoks siinkohal oluline, kas maksuraha on kogutud rohkem või vähem kui planeeritud – oluline on see, et õigesti mõistetaks maksustatava toote rolli kogu Eesti majanduses ning sellele rakendatavate maksude mõju kõigile seotud osapooltele. Kuni veonduses diislikütusele alternatiivi leitud ei ole, tuleks hoolikalt mõelda, kas ja kui palju sellise toote maksukoormust tõsta võib.