Teise samba riiklik fond

Seega, kui meil oleks 200 miljonit eurot süsteemis rohkem, läheks majandusel paremini, lihtne. Eesti SKP on kokku 20 miljardit eurot, teise samba Eesti väljamineva raha maht moodustab sellest märkimisväärse 1% (sellesse vahemikku jääb praegune majanduskasv), selle võrra tõuseks majandus automaatselt. Kui kogu seda väljaminevat ressurssi mõistlikult investeerida, võiks mõju majanduskasvule olla aga lausa paar protsenti.

Kolm lahendust

Kui soovime, et see raha jääb Eestisse, on meil kolm varianti. Esiteks saame sundida pensionifonde investeerima rohkem kohalikku majandusse (sellise ettepaneku on teinud ka kaubandus-tööstuskoda). Teise variandina saame riigistada teise samba. Kolmas variant oleks pakkuda kõrvale riiklikku teise samba fondi, mis ei ole kapitaliseeritud.

Esimese idee kahjuks räägib see, et kohalikud investeerimisvõimalused on liiga riskantsed/olematud nii suurte mahtude jaoks. Teise idee miinuseks on see, et liiga järsu sammu puhul (panna teine sammas üleöö kinni) võib riigi reiting kukkuda, Skandinaavia pangad võivad uut laenuraha mitte anda või üldsegi turult väljuda, mis võib tuua kaasa tõsisema kriisi. Kolmanda valiku puhul sekkub riik ebaefektiivsele turule, jättes finantssektori siiski toimima: need, kes tahavad, koguvad raha pankade pensionifondidesse edasi.

Miks aga peaksid inimesed riiklikku fondi eelistama? Euroopa majandusvedur Saksamaa on viimase 100 aasta jooksul kogenud kolm korda 100% inflatsiooni, sarnaselt Eestile. See tähendab, kõik finantsvarad on muutunud väärtusetuks. Sellisel juhul lähevad erafondid pankrotti, aastakümneid väärikatesse pensionifondidesse kogutud raha haihtub ja majanduse taastudes jääb see lihtsalt valusaks õppetunniks. Loodame väga, et 100% inflatsiooni enam ei juhtu, aga kui peaks juhtuma (kas maailmamajanduse või Eestit puudutavatel põhjustel), on teine-kolmas sammas täiesti kasutud ja automaatselt jääb pensionäride ülevalpidamine töötava elanikkonna kanda. Nagu toimub praegune pensionisüsteem: töötav elanikkond maksab oma tööga pensionäride elu kinni, ei mingit muud pettekujutelma. Samas, riiklik fond saab krahhi järel jalad alla, korjatud maksed on võimalik taastada, erafondidel tuleb alustada aga nullist.

Teine sammas on hädas

Samuti, palju kirutud esimene sammas on hästi virtuaalset pensionivara suurendanud, kuna see on automaatselt seotud sotsiaalmaksu laekumisega. Viimase kolme aasta esimese samba vara suurenemine on jäänud iga-aastaselt vahemikku 5–6%. See on väga hea tulemus nullinflatsioonilises keskkonnas.

Teise samba tootlikkusega on aga lugu vastupidi. Pensionifondid on tõestanud, et suudavad vaevu lüüa inflatsiooni, kui sedagi. Riiklik pensionisüsteem, olles tugevasti mõjutatud vananevast elektoraadist, toimib oluliselt paremini nii tulevaste pensionäride kui ka praeguste pensionäride huvide eest seistes. See on faktiliselt tõestatud: viimase kümne aastaga on esimene sammas löönud teist sammast varade kasvatamisel kordades, kuigi alguses eeldasid kõik vastupidist.

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) on algusest peale vastu pensionisammaste süsteemile, vähemalt sellisele, mis teeb teise samba sissemaksed kohustuslikuks ainult erafondidesse, ja soovitab seda praegugi muuta. Viimastel aastatel on nii Poola kui ka Ungari veel valusama sammu teinud, mõlemad panid sisuliselt teise samba üldse kinni, riigistades selle ja suunates raha riigieelarvesse. Kuid siinne mõte on see, et inimesed saavad valida, kas kanda see raha edaspidi erapensionifondi või riiklikku pensionifondi.

Riikliku fondi puhul pole täielik kapitaliseeritus vajalik, riik võib osa sellest ressursist vabalt mujale investeerida; isegi pensionite väljamaksmine on tõhusam kui fondide loomine väljapoole Eestit. Erinevad uuringud on näidanud, et pensionist (eriti naistele makstud osast) läheb märkimisväärne osa kaks põlve allapoole. See tähendab, pensionärid toetavad lapselapsi, eriti juhul kui nad peaksid vaesuspiiris olema, mis on Eestis endiselt terav mure.