Presidendikriis

President kui institutsioon on kriisis. Kunagi varem pole presidendivalimiste jõujooned nii täpselt kattunud parteidevaheliste (ja -sisestega). President kui erakonnaülene institutsioon on rohkem kui kunagi varem erakondade teha – viisil, mis üha enam kattub viimastele omase valgustpelgava modus operandi'ga. Presidendivalimised on praegu see fookus, millesse koondub võitlus võimu pärast Reformierakonnas – mis on oma korda võitlus valitsusvõimu pärast riigis.

RE kandidaat on Siim Kallas, kinnitatud juhatuse poolthäältega 12-2 pärast riigikogu kolme tulemuseta hääletusvooru. Marina Kaljurand on pealtnäha võrrandist eemaldatud. Ometi on pinged ilmsed ja nähtav osa erakonna sisedemokraatiast ei toimi. Kallas on võtnud n-ö printsipiaalse joone, ähvardades tõrkujaid parteipuhastusega. Torke peamine sihtmärk saab olla vaid Keit Pentus-Rosimannus, Kaljuranna prominentseim toetaja, kes olemasoleva teabe valguses on kaua esindanud erakonnas tegelikku võimu omavat tuumikut, mille kontrollijaiks peetakse omakorda Rain Rosimannust ja Kristen Michalit. Toimuv toob üha selgemalt esile peaminister Taavi Rõivase võimupositsiooni näilikkuse. Ühelt poolt peab ta kaitsma Kallast partei ametliku valikuna, teiselt poolt nõuab see avalikku vastandumist erakonna tegelikule jõukeskmele. See on võimatu ülesanne ja pole ime, et Rõivase avaldused ilmestavad Orwelli dictum'it, mille kohaselt poliitiline retoorika on mõeldud andma tahket kuju lõõtsuvale tuulele.

Kuidas kustub Kallase lootus