Kus on Eesti julgus otsustada?

Esiteks toon välja julguse otsustada. Eesti edu taasiseseisvusperioodil on sellele paljuski tuginenud, andes olulise arengukiirenduse. Viimasel ajal kipub see küll jääma peenhäälestuse ja sõnavahu varju euroopalikust kõige kõigiga kõikjal kokku leppimisest. Nii pole imestada, et rohkem kui peaministri olematud otsused huvitab avalikkust tema šikkide sokkide kiirelt vahetuv värv. Sest selle otsustab vähemalt Luisa ära.

Julge ja kergelt hull

Julgus otsustada on tuginenud omakorda tugevale rahvustundele, mis on andnud piisava selgroo, et üleminekuaja probleemidest läbi minna ning võimaldanud riigijuhtidel võtta vastu tulevikku silmas pidavaid otsuseid, mis olevikus võivad ebapopulaarsust ning raskusi tuua. Sellega on seotud ka ajaloo kasutamine, mis on tuntud ka õigusliku järjepidevuse põhimõttena. See võimaldas Eestil end kiiremini kui paljudes riikides lahti haakida nõukogulikust pärandist ning teha mitut asja kiiremini. Minevikust pärit ehituskivid võimaldasid uue hoone rajada kindlale vundamendile, neil turnides võis pilgu kähku kaugemale suunata.

Tean, et need seisukohad ei mahu tavapärastesse raamidesse. Ei mahtunud ka rahareform, maksureform, erastamine ning e-riik. Eesti riik ei kipu üldse mahtuma tavapärastesse raamidesse. Juba selle loojad pidid kergelt hullud olema. Päris kainelt mõtlevateks ei saa ju pidada ei iseseisva riigi olematusest välja kiskunuid 1918. aastal või Vabadussõjas suure Venemaa vastu praktiliselt paljaste kätega astunuid, rääkimata 1944. aastal iseseisvuse taastamist üritanutest või aastakümneid metsades-soodes võõrvõimule lootusetut vastupanu jätkanud vabariigi viimastest sõduritest, mitte unustades kõigi reaalsuste kiuste Eesti vabanemisse uskunuid ning eesti keelt ja meelt hoidnuid. Ilus on rääkida, et iseseisvus taastati vereohvriteta. Ilma varasema vastupanuta oleks see aga olnud mõeldamatu. Eesti on vabanemise eest maksnud rasket verehinda.

Eks meidki ole rahvuse tekkest alates üritatud vahelduva eduga maailma reaalsustega kurssi viia.

Ka väike jõuab palju

Meile on selgitatud, et miljonilisest rahvakillust elujõulist rahvust ikka ei saa, parem on sakslaseks või venelaseks hakata. Kui muu pole aidanud, on seda lastud oma meestel seletada, olgu selleks Ado Grenzstein või Gustav Naan. Sellele astus omal ajal vastu Jakob Hurt eestluse „kategoorilise imperatiiviga“ – kuna me ei saa suureks arvult, peame saama suureks vaimult. Aastatuhande vahetus kaasajastas seda mõnevõrra – suurus polegi oluline, suuri asju võib väiksena olla kergemgi ellu viia. Suudavad ju väiksed tihti hakkama saada asjadega, mis suurtele ilmvõimatud. Kui mõni aeg tagasi oli märksõnaks globaliseerumine – mõtelda maailma tasemel ning tegutseda kohalikul –, siis nüüd võib selle asemele tulla glokaliseerumine – mõtelda kohalikul tasemel ning tegutseda maailmas. Enam ei saa enda tegematajätmisi ajada väiksuse kaela. Pigem unistuste puudumise kaela.

Eesti on nagu pisike vesilik, kes ei tea, et vee peal pole võimalik kõndida. Teda see lihtsalt ei huvita. Sest tal on oma unistus. Ta on väike, kiire ning julge. Ja ta kõnnib vee peal.

Palju õnne, Eesti, iseseisvuse taastamise 25. aastapäeval!