Keskpärasuse lõks

Konservatiivsusel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Ajalugu teeb meid ettevaatlikuks, kuid kui tulemuseks on konfrontatsioon, siis on raske näha positiivset programmi. Me võime küll teha äri Lähis-Idas, kuid kui paljud meist tahaksid elada konservatiivsetes Araabia riikides?Meil pole vaja matkida Rootsit, kuid peaksime valima poole. Konservatiivsus ja liberaalsus on mõlemad parempoolsed väärtused. Ilma väärtusteta on raske toimida nii äril, riigil kui ka ühiskonnal.

Liiga kõrged palgad?

Keskpärasus ja ka keskmise sissetuleku lõks on reegel, mitte erand. Kuidas saavutada läbimurre, mille parim rahvusvaheline näide on Lõuna-Korea, mis omakorda võib olla tänu sõjanduslikule argumendile erand erandite seas?

Osa Eesti ettevõtjaid kurdab, et meie palgatase ületab mõnikord juba Saksamaad. Kuidas konkureerida kõrgete palkade ja suure lisandväärtusega situatsioonis, kus sama Saksamaa ja muu vana Euroopa suurendab aktiivselt enda konkurentsivõimet ja arendab eksporti? Kas ja millal oleks võimalik näiteks kohaliku ressursi põhjal välja arendada keemiatööstust, mis suudaks toota tarbekaupu: juukselakke ja pesupulbrit või tänases maailmas isegi olulisemat – lõhkeainet?

Hoolimata kõigist kalambuuridest saab majandusteadust siiski pidada teaduseks, mis vastab läbimurde küsimusele üldreeglitega. Neid on lihtsustatult kolm. Esiteks tuleb aktiivselt juhtida investeeringuid, suunates neid uute tehnoloogiate poole. Näiteks Jaapani ja Lõuna-Korea investeeringud ületasid kiire arengu faasis 30% SKTst. Teiseks tuleb tagada makromajanduslik stabiilsus. Kõige suurem probleem on kolmas komponent. Kiire majanduskasv loob paratamatult ebavõrdsust, sotsiaalset kihistumist ning tulemusena muudab ühiskonda ja väärtusi. Tuntud väidet parafraseerides: raha on arvamus, inimesed fakt. Ja nagu teada, inimesed vabatahtlikult enda käitumist ei muuda.

Eeskuju kunstist?

Lääne- ja Ida-Euroopa majandus- ning poliitiliste süsteemide eripalgelisuse juurte kohta on mitmesuguseid arvamusi, kuid meenutagem näiteks katkuepideemiate laastamistööd alates 14. sajandist. Sama mehhanism toimis hiljem uusasukate puhul Ameerikas ja Austraalias. Sageli tundub, et Ida-Euroopa peamine pärand vanale Euroopale on 19. sajandi väärtuste meeldetuletamine 21. sajandi ühiskondadele. Sama teeb ka Venemaa, lisades strateegilised tuumajõud.

Üks mu tuttav kordab järjekindlalt, et 21. sajandil ei saa konkurentsieelist äris otsida põhiprotsessist, vaid see tuleb leida kas tugiprotsessist, pehmetest väärtustest või innovatsioonist. Sama kehtib riikide kohta. Liiga tihti kõlab väljend „lihtne ja loogiline“. Siin võib leida palju analooge: „banaalne ja mehhanistlik“, „kopeeritav ja kiretu“ jne. Ka maailma rikkaimad riigid keskenduvad ekspordile, korrigeerivad oma maksusüsteeme ning investeerivad (palju rohkem kui meie) haridusse.