Üüriturg saab ise hakkama

Veel kümmekond aastat tagasi andsid üüriturul tooni ebaprofessionaalsed ühe korteri omanikud. Praeguseks on üürileandjad korteriportfelle suurendanud. See omakorda on andnud võimaluse koguda nii kogemust kui ka teadmist, kuidas olla üüriäris efektiivne. Üürileandjad on muutunud aastatetaguse ajaga võrreldes märksa professionaalsemaks ja nad suudavad pakkuda järjest parema kvaliteediga teenust.

Professionaalne üürileandja ei saa ajada hämarat äri, kus raha liigub sularahas ja lepingud on suulised. Minevikuhämarusse hakkavad kaduma üürileandjad, kes mõtlevad üüritulu varjamisele. Maksuameti andmetel on eraisikute 2015. aasta deklareeritud üüritulu ligi 70% suurem kui 2013. aastal.

Üüriturule tuleb pakkumist järjest juurde ja konkurents tiheneb. Üüriinvestorid otsivad kortereid, kus ostuhind ja üürihind loovad ärivõimaluse. Üürituru 2009 meeletule ülepakkumisele järgnenud defitsiit on jõudnud tasakaaluni ja vaikselt taas nihkumas ülepakkumise poole. Pakkumise laienemine on loonud üürnikele suurema valikuvõimaluse ja seda nii uute kui vanade, odavamate kui kallimate, parema kui mitte nii hea kvaliteediga korterite vahel. Tallinnas on igas linnaosas pakkumine selline, kus iga soovija leiab sobiliku üürikorteri.

Väikeinvestori eelised

Üüriturul teevad ilma väikeinvestorid. Valdavalt on seda peetud üürituru puuduseks, et pakkumist ei loo suured institutsionaalsed tegijad, kes suudaksid pakkuda üürikortereid sadade kaupa. Siiski on väikeinvestoril plusse: väikeinvestor suudab leida kliendile sobiva lahenduse, ja kui üks üürileandja sellega hakkama ei saa, siis saab teine.

Üks riiklikult toetatud üürikorterite rajamise argument oli üürihindadest õhu väljalaskmine. Tegelikult on üürikorterite hind üsnagi madal – seda just üürileandja poolt vaadatuna. Üüriäri ei paku kaugeltki kiire rikastumise võimalust, sest üüriärisse paigutatud kapitali kulude-eelne tootlus jääb 3-6% suurusjärku.

Siiski peab tõdema, et üürniku seisukohalt ei pruugi üürihinnad madalad olla. Ent enne riiklike meetmete rakendamist võiks aru saada, et probleem ei seisne üüriärimeeste kasuahnuses, vaid Eesti riigi ja elanike vaesuses.

Mida riik võiks päriselt teha