E-äri ühepäevaliblikad

Usaldus on e-äris vaat et veelgi kriitilisem kui traditsioonilises kaubanduses ja selle kaotamine tänapäeva sotsiaalmeedia võimaluste juures lihtsam kui kunagi varem. Seetõttu on kohati lausa imekspandavalt jabur ning enesehävituslikult lühinägelik sagedane vahendajate ja portaalide vastusevõtmisest hoiduv hoiak. Ühelt poolt on see muidugi mõistetav, kuid isegi kui otsest vastutust toote ja teenuse kvaliteedi eest ei saa neile panna, jääb pügada saanud ostjale paratamatult negatiivselt kumisema just see ostukeskkond.

Loomulik enesealalhoiuinstinkt soovitaks end kaitsma hakata ja vähegi pikaajalisema eduka äri ootus paneks panuse usaldusväärsuse kasvupinnase parandamisele. Seega, olulised eeldused ja motiiv vahendajate, jagajate, portaalide ja teiste ettevõtjate eneseregulatsiooni loomisele ning hea tava kehtestamisele on justkui olemas. Või mis oleks alternatiiv? Karmimad reeglid?Oluliseks muutub asjaolu, kas piire hakkavad seadma ettevõtjad ja sektor ise või on sunnitud seda tegema seaduseandja. Värskem näide on siinkohal seadusega kehtestatud piiranguid tarbijakrediidi ettevõtetele ja nende tegevusele, et pärssida negatiivset mõju tarbijaskonnale.

Piiranguid saab vältida eneseregulatsiooniga

Kas ja kuidas oleks võimalik vältida seadustest tulenevaid piiranguid? Kui ettevõtjate ning sektorite üldine hoiak on suunatud kvaliteedi ja kliendi usalduse kasvule, aga ka ühiskondliku ootuse järgimisele, ei ole võimatu, et nii mõnegi reegli karmistamine suudetakse ära hoida.

Näiteid, et usalduse kasvu või languse vältimise nimel on võimalik teha midagi enamat, kui seadus eeldab ning kehtestada sisereegleid, häid tavasid, kvaliteedinõudeid jne, on Eesti ärimaastikul juba märgata. Nii on näiteks Rimi kett kehtestanud alkoholimüügi sisemised reeglid. Eelmisel aastal suutsid teleturundusettevõtted luua nn külmade kõnede kontrollimatu vohamise piiramise reeglid. Usalduse suurenemist taotlust teenib ka kindlustusseltside liidu juurde loodud lepitusorgan.