Paratamatult pisike Eesti

Populistide sõnumid

Paraku peame ka ELi ja NATO liikmena endale aru andma, kui väikesed me oleme. Me sõltume rohkem kui paljud teised riigid solidaarsusest ja ühtsustundest meie liitlaste vahel. Sellega seoses mõjub muidugi masendavalt tõsiasi, et just nüüd, kui meile läänemaailma ühtsust kõige rohkem vaja, sattusid paljud vanad lääne ühiskonnad suurde sisemisse kriisi. Äärmuslikke populiste on demokraatlikus poliitikas alati olnud, kuid teise maailmasõja lõpust alates pole nad olnud nii mõjukad kui praegu. Poliitiline skaala pole siin oluline, praegu teevad ilma nii vasak- kui ka parempopulistid.

Populistidel on kaks sõnumit, mis keerulistel aegadel inimesi paeluvad. Esiteks n-ö süsteemivastasus. Ehkki kõik demokraatlikud riigid on esindusdemokraatiad, on loomulik, et kõikjal tekib professionaalsete poliitikute kiht. Paljudes küsimustes valitseb nende vahel konsensus, mis tekitab mulje, et vali, keda tahad, ikka saad sama tulemuse. See on andnud võimaluse süsteemilõhkujatele. Nii näiteks on Donald Trump ette võtnud vabakaubanduslepped, mis on USA poliitilise eliidi usutunnistus parteist hoolimata, ja teinud neist tööpuuduse põhisüüdlase. Hiina majandust on presidendikandidaat süüdistanud koguni USA kägistamises. Sellise mõtlemisega käib kaasas arusaam, et USA lepingud teiste riikidega on täitmiseks ainult juhul, kui nad pole vastuolus rahva „sügavamate huvidega“. Prantsusmaal räägib Le Pen Euroopa Liidust väljaastumise vajadusest. Mingeid kompromisse teiste riikidega ei tunnistata, vastupidi, teisi kirjeldatakse kui petiseid, kes naiivsel heatahtlikkusel liugu lasevad.

Teine populismi lahutamatu kaaslane on hirmutamine. Hirmutamine teisest kultuurist pärit tundmatuga, kes võib sulle kõrvalkorterisse kolida, sest piirid ei pea või on avatud. Järsku on terrorist? Selliseid paanilisi visioone võib genereerida lõputult, hirm võõrapärase ees on populistide lemmikrelv, seepärast on neil alati käepärast ka vastasekuju, olgu see siis islamiusuline või juut.

Mida me saame teha?

Miks see kõik meile oluline on? Populistide välispoliitiline kontseptsioon on müüride ehitamine oma loomulikult „maailma parima“ riigi ümber ja selle riigi isoleerimine kõigest välisest. Kui isolatsionismi pisik tabab demokraatlikke riike, annab see aga vabad käed autoritaarsetele riikidele. Nii lihtne see ongi. Autoritaarsed liidrid võivad üle astuda kõigist normidest ja keegi ei kutsu neid enam korrale. Muidugi ei saa isegi populistid hakata momentaanselt riigilaeva ümber pöörama. On ametnikkond, on ärieliit, on ajakirjandus, need ühiskonna olulised talad ei tee seda lihtsaks, seda eriti riikides, kus on tugev tsiviilühiskond. Palju oleneb muidugi sellest, kui suurelt võidavad populistid valimised ja mis kohtadele riigitüüri juures asutakse.

Eestil pole muidugi erilisi vahendeid, et võidelda populismi pealetungi vastu Euroopas. Riigid ja rahvad otsustavad ise, milliseid valitsusi nad valivad. Meie peame töötama nendega, kelle demokraatlik protsess on pannud neid valitsusi juhtima. Ja ometi mõjutavad populistide valimised, eriti suurtes riikides oluliselt ka meid. Mõjutavad isegi siis, kui populistid võimule ei saa, kuid nende lihtsad ja selged lahendused kinnitavad kanda riikide sisepoliitikas. Oleme tänu Euroopa Liidule ja NATO-le teiste rahvaste valikutega tihedalt seotud. Eriti oluline on meile muidugi see, kellest saab USA president.

Meie vastus ei saa olla populismiga kaasaminek ja ise populistideks muutumine. Tegelikult sõltub täna, Twitteri ja blogide ajastul väga palju ka väiksemate riikide ja isegi mõjukate isikute seisukohtadest. Meie positsioon peaks olema väga demokraatiakeskne, kaitstes neid väärtusi, mille alusel NATO ja ELi solidaarsus ülepea põhineb. Me peame oma kindlameelsusega mõjutama diskussioone oma liitlaste hulgas. Kuidas muidu säilitada arusaama, et ühiseid väärtusi jagavaid riike tuleb kaitsta? Milliste muude argumentidega saame minna seletama hispaanlastele, belglastele või ameeriklastele, et nende kaitse algab eesti idapiirilt Narva juurest?