Indrek Neivelt hakkab poes pensioni müüma?

Pensionisammaste loomisel oli eesmärk tuua süsteemi lisaraha ja lüüa esimese samba tootlikkust. Natuke lisaraha suudeti küll kaasata, teise sambaga liitunud maksavad kaks protsendipunkti oma sissetulekust rohkem. Tootlikkuse osa ei õnnestunud. Palju kirutud esimene sammas on hästi virtuaalset pensionivara suurendanud, sest see on automaatselt seotud sotsiaalmaksu laekumisega. Viimase kolme aasta esimese samba vara suurenemine on jäänud iga-aastaselt vahemikku 5-6%. See on väga tubli tulemus nullinflatsioonilises keskkonnas. Kriisi ajal otsustas valitsus indeksi külmutada, see tähendab, negatiivset tootlikkust ei olnudki.

Teise samba tootlikkusega on aga lugu vastupidine. Pensionifondid on tõestanud, et suudavad vaevu lüüa inflatsiooni, kui sedagi. Kogu teise samba regulatsioon on üles ehitatud selliselt, et pensionifondidel ei ole erilist mõtet pingutada. See on fondidele nullriskiga äri. Kui fondil läheb hästi, siis võetakse iga päev 1-2%/365 iga pensionikoguja portfellist. Kui haldustasu on 1,2%, tuleb 10 000-eurose portfelliga teise samba kogujal maksta fondile iga päev 32 senti. Ja see summa kasvab järjest suuremaks iga kuuga, mil palka teenid. Kui fondil läheb halvemini, võetakse siiski sarnane summa. Kui läheb väga halvasti, siis võib fondi tasu ka langeda. Näiteks, 10% portfelli kaotuse korral ehk antud juhul kukkudes 10 000-lt 9 000-le, tähendaks haldustasu langust u 32-lt sendilt 30-le sendile päevas. Kui aga saad selle peale pahaseks ja lahkud fondist, pead maksma omakorda veel 1% trahvi ehk antud juhul 90 eurot. 

Selline fondivalitsejate mugavussüsteem (pingutad, saad haldustasu; ei pinguta, saad samamoodi haldustasu) on viinud teise samba nulltootluseni. OECD riikide seas oleme kõige nõrgema reaaltootlusega juba aastaid.