Sa vajad vanni, voodit ja vantsimist

Meie aju on imeline, parim arvutusmasin meile tuntud universumis. Tänapäeva töökeskkond teeb aga meie kolju sees olevast sportautost tõukeratta. Peamine põhjus on informatsiooni üleküllus, millega kaasnevad ajule ebasobivad tööviisid: 1) et kõigega kursis olla, on standard ülesannete samaaegne tegemine, st rööprähklemine; 2) inimestele meeldib olla alati kättesaadav, kohe igale e-kirjale või tekstisõnumile reageerida; 3) kuna infot on alati rohkem kui aega, kiputakse tegema üha pikemaid tööpäevi.

Nende tööpraktikate kohaselt aju kasutades muudame kahjuks aju imemasina taskukalkulaatoriks. Aju on väga vilets rööprähkleja. Mõtlemist vajavaid tööülesandeid lahendab aju alati üksteise järel, mitte korraga. Seega iga kord, kui tuleb tööalane telefonikõne või on tarvis sotsiaalmeedias vastata, peab aju ühelt ülesandelt teisele lülituma. See ümberlülitamine nõuab lisaressursse.

Mõttetöö ressurss ajus on aga piiratud – teadlik mõttetöö tundub subjektiivselt raske ja on ka ajule raske, niisiis suudab aju seda teha ainult piiratud aja. See teadliku mõtlemise ressurss võimaldab tulla loovate lahenduste peale ja hakkama saada mõtlemist vajavate tööülesannetega, aga kuna ta on piiratud, tuleb teda hoida.

Keskendu ühele asjale korraga

Eelmise kahe punkti valguses tundub mõistlik soovitada järgmist. Tuleb keskenduda korraga ainult ühele ülesandele. Töötamiseks võiks panna kinni kõik muu (veebilehitseja, Facebook, e-post, nutitelefon, tüütu kolleeg), võtta maha kõik uuendused ja teated. Tööta rahus, tööta ühe asja kallal.

Ma juba aiman, et see soovitus tundub tobe, tagurlik ja vale. “Nii palju on korraga toimumas, ma pean kõigega kursis olema ja vajadusel kiiresti ümber lülitama.“ Arusaadav. Aga ega ühele ülesandele pea keskenduma mitu tundi. Oh ei. Tee pause – niipea, kui tunned, et keskendumine kaob, tõuse laua tagant. Tuntud soovitus on teha tööd 25 minutit ja seejärel puhata 5 minutit. Seega ühele ülesandele tuleks keskenduda 25 minutit, seejärel võib paar minutit e-kirju vaadata ja telefoni piiluda. Ja järgmised 25 minutit võib võtta ette midagi hoopis teistsugust. Hea takt on näiteks kaks blokki mõttetööd ja üks blokk kirjadele vastamist.

Võib ennetada ka vastuväidet, et ühe ülesande tegemine on iganenud tööviis. “Kümne aasta pärast ei vajata enam süvenemist ja mõtlemist.“ „Edukas on see, kes suudab kiiresti palju infot analüüsida ja õigesti reageerida.” Kahjuks või õnneks on nii, et juba praegu oskab tehismõistus mitmes valdkonnas “kiiresti palju infot analüüsida ja õigesti reageerida” inimesest paremini, kümne aasta pärast ei ole inimesi selliste ülesannete täitmiseks enam tarvis.

Tööprobleemi lahendus tuleb puhates

Seega peame küsima, milles jääb inimene masinast paremaks. Milliseid tööviise peame õpetama noortele, et neil 10-20 aasta pärast töö oleks?

Lihtsustatult võib öelda, et masinad on inimesest paremad ülesannetes, kus on tarvis korraga mitut muutujat arvesse võtta (näiteks otsustamine, millist kaupa lattu tellida, arvesse võttes eelmiste kuude ja aastate andmeid). Meie aju seljatab aga praegu igasuguse masina töödes, kus on tarvis luua midagi uut - leida innovatiivseid seoseid erinevate muutujate vahel, et tulla loovate lahenduste peale (nt Skype’i või Transferwise’i idee väljamõtlemine).

Loominguliste lahenduste leidmine aga nõuab just probleemi süvenemist, mitte paljude faktide pealiskaudset teadmist. Ja ehk mõneti üllataval kombel ei tule lahendused siis tõenäolisemalt, kui pikki tööpäevi teha ja kui alati levis ja võrgus olla. Maailma mõtteloo ajalugu ja teadustöö näitab, et tihti tulevad lahendused tööalastele probleemidele hoopis puhates!

Inglise keeles öeldakse kenasti, et lahendustega on seotud kolm B-d - bed, bus & bath. Eesti keelde võiks siis parafraseerida kolm V-d - vann, voodi ja vantsimine. Tasub märkida, et nutiseadmed ajule sellist puhkust ei paku, kuna nendest tulev infovool kaaperdab ideede tantsuplatsi. Aju nutikuse suurendamiseks olgu õhtud nutiseadmevabad.