Psühhokaitsja kaotas närvid

Sotsiaalmeedias on Raag täna hommikul juba üksjagu tappa saanud ja kindlasti meeldib see neile, kelle meelest on kogu see psühhokaitse üks veider asi, mida päriselt sugugi vaja ei ole. Moel või teisel on see riikidel ikkagi olemas ja Raagi kiituseks tuleb öelda, et ta on oma ülesandeid pigem hästi täitnud. Ma usun, et ta on veendunud selle vajalikkuses, mida ta teeb, ja ta on seda teinud armastusega Eesti riigi vastu. Kunagi, kui Raagil oli veel Facebooki konto, ütles ta seal, et on valmis Eesti eest surema, ja see ei olnud mingi õõnes deklaratsioon, vaid öeldud kire, valu ja samas ka sisemise rahuga, päris valmidusega seda tõesti tehagi, kui vaja peaks olema.

Ent avalikkuse hirme maha võtta ei suuda kunagi see, kellel on endal hirm ja kes laseb seda välja paista. Ent just hirm oli see, mida Raagi intervjuust kiirgas. Ehk siis põhjusega, sest küllap ta teab rohkem kui meie? Oleks tõesti parem, kui Vene eriteenistused seda lugu ei loeks. Kui juba psühhokaitsjal on hirm naha vahel, siis on kehvasti.

Kirglikkus on hea asi, aga vähemasti psühhokaitse puhul oleks igati hea, kui see üle pea kokku ei lööks.