E-residentsus peletab pätti

Kuna Eesti elukoha nõue on meie äriseadustikust mõne aasta eest kaotatud ning juhatuse elukohta ja asukohta eristatakse pigem ainult õigusteoorias, siis saavad Eestisse äri ajama tulla kogu maailma elanikud. Eesti äriregistris on ligikaudu 17 000 äriühingut, mille juhatuses on välismaalased. Seega ei tekitata „kaugjuhtimise“ põhimõtet e-residentide jaoks, vaid praktikas on see juba praegu olemas. Või kui eesmärk on olnud takistada Eestis registreeritud ettevõtte juhtimist välismaalt (aga vist siiski mitte?), siis ka praegune seadus ei toimi.

Juba praegu saab juhatusse valida suvalise välismaalase, kelle kohta Eesti riigil puuduvad igasugused taustaandmed. Kui Äripäeva poolt oma lugejale mitmel korral tutvustatud variisik Popa Kornelia oleks e-resident (ja võimeline läbima selleks vajalikku taustakontrolli), saaksid meie äriregister, võlausaldajad, kohtutäiturid või pankrotihaldurid olla hoopis kindlamad, et ta on päriselt ka olemas ja leitav. Igale e-residendile on Eesti riik teinud taustakontrolli, võtnud biomeetria jne. On küsitav, kas valgustkartvaid tegusid plaanivad isikud tahavad just niimoodi oma tegevust korraldada, jätta oma tegevusest maha digitaalseid ja kontrollitavaid jälgi. E-residendist variisiku puhul on alati üks võimalus ka kaardi kinnipanemine selliselt, et ta rohkem sellega distantsilt toimetada ei saa.

Firma aadressist

Kui seni sai äriühingu aadressina esitada suvalise aadressi, mille kasutamise õigust registripidaja kontrollida ei saanud, siis see võimalus likvideeritakse nüüd justiitsministeeriumi välja pakutud seaduseelnõuga. Seadusemuudatuse kohaselt peab aadressi kasutamiseks olema edaspidi dokumentaalselt tõendatud õiguslik alus. Lisaks saab kontaktpunkt olla üksnes kindel ring teenusepakkujaid, kelleks on advokaadid, notarid või vastava litsentsiga äriühingud – kes kindlasti ei ole valmis päris igaühega vastavat lepingut sõlmima.

Aadressile kui geograafiliselt määratletavale kohtpunktile tulebki tänapäevases ühinguõiguses alternatiive otsida. See on paratamatus, et lähikümnenditel ei tähenda aadress enam tänavat ja majanumbrit, vaid elektroonilist määrangut. Kui suudame koostada sellele elektroonilisele määrangule hea õigusliku regulatsiooni, mis sobib ametlike dokumentide (kohtuteated, täiturite teated) kättetoimetamiseks, oleme teinud pika sammu edasi. Tähitud kirjade saatmise jätkamine on pigem paigaltammumine ja ka saajale tülikas kättetoimetamisviis.

Head ideed ja võimalust ei tohi jätta realiseerimata selles hirmus, et sellega kaasnevad riskid. Ei ole põhjust eeldada, et enamik e-residente hakkab e-residendiks pahade kavatsustega. Seda enam, et kas või pangakonto avamisel mitteresidentidele on meie pangad pigem konservatiivsed, maksuinfo vahetus teiste riikidega toimib jne. Ehk siis veelkord: see, et ettevõtet on lihtne asutada, ei tee Eestist veel Panamat, kui kogu muu asjaajamine on läbipaistev ja maksude mittemaksmise või pangakontode kuritarvitamise võimalused on viidud miinimumini.

On hea, et prakitiseerivad suure kogemustepagasiga juristid viitavad ohukohtadele, mida näevad. Konstruktiivne kriitika on kahtlemata vajalik. Kuid enamik välja toodud probleeme ei tulene mitte kavandatavast e-residentide eelnõust, vaid viitavad võimalikele kitsaskohtadele kehtivates seadustes. Kui e-residentsuse projekt aitab selliseid kitsaskohti välja tuua ja kiirelt lahendusi otsima panna, siis see on pigem positiivne. Samuti tuleb mõista, et e-residentide arv ei kasva üleöö 10 miljonini ja kohanemiseks on aega, kuid kusagilt tuleb alustada.

Seega otsigem ja leidkem sellele suurele ja väärt projektile uusi rakendusi ja toimivaid lahendusi. Kui näiteks otsustame, et kontrollime alati oma välismaalastest firmajuhtide tausta, siis kehtestagem reegel – iga välismaalane, kes tahab Eesti äriühingu juhatusse saada, peab esmalt saama e-residendiks. See annaks hoopis kontrollituma ja kindlama tulemuse kui praegune igaühe õigus juhatuses olla.